Midagi osata tähendab Tuule sõnul, et teoreetilised teadmised saavad praktikaga kokku ning inimene suudab teatud olukordades tulemuslikult tegutseda. "Siit tuleneb see, et mida rohkem me oskame, seda vabamad me oleme oma tegutsemistes: juhul kui meil on eluks vajalikud oskused," ütles ta Vikerraadio saates "Teise mätta otsast". Roonemaa jaoks tähendab oskamine aga teatavat muretust: "Ma ei pea üle liia muretsema, et issand, mis nüüd saab nig kuidas ma midagi teen, sest ma ju oskan."

Mõlemad saatekülalised olid ühel meelel, et tänapäeval pole inimesel võimalik kõike osata ja teada. "Maailm on läinud järjest keerulisemaks ning suhteliselt täpselt on paika pandud daatum, kus elas viimane inimene planeedil Maa, kes sai öelda, et ta teab kõike," märkis Roonemaa. Tuule sõnul ei tähenda see, et ise üldse midagi teadma ega oskama ei peaks, sest uued teadmised kinnistab inimene vanade külge. "Kui meil ei ole üldse mingisuguseid põhiteadmisi, siis meil ei ole millegi külge neid kinnitada," osutas ta.

Niisamuti võib inimene mõelda, miks ta pidi õppima lapsena paelu siduma või matemaatika tunnis keerulisi valemeid kasutama. Tuule sõnul areneb mõlemal juhul inimesel terve rida osksusi, mida lihtsalt ei osata tähele panna. Näiteks arendab paelte sidumine kujutlusvõimet, mälu, peenmotoorikat ja koordinatsiooni. Matemaatikaülesanne nõuab samuti analüüsimist, mälu ja mõttetööd. "Hiljem elus on neid asju rohkem vaja kui seda, mida sa konkreetselt just selles tunnis õppisid," arutles Tuul.

Osatakse oskamisväärset

Henrik Roonemaa sõnul on inimkond juba kaotanud terve rea kunagi olulisi oskusi. "Oskame seda, mida on vaja osata ning õpime kogu aeg uusi oskusi juurde," sõnas ta. Kõik kadunud oskused on tema hinnangul jäänud soiku põhjusega: "Kui keegi neist väga puudust tunneks ning see segaks meie elu ülimalt, et me neid ei oska, ju me siis oskaks."

Juba on uudistest kuulda, et laste käelised oskused nagu käsitsi kirjutamine käivad alla. Maire Tuule sõnul naudib ta praegu arvutis kirjutamist. Küll aga meenutas ta, et kui soovis varem midagi paremini meelde jätta, kirjutas ta alati info käsitsi läbi. "Siis lõin oma ajus mitmeid tagavarateid, et juhul kui mul üks asi läheb meelest ära, pääsen teise tee kaudu ikka selle infole ligi. See on mitme meelega õppimine: ma õppisin läbi keha," seletas ta.

Samas ei peaks tema hinnangul käsitsi kirjutamisest kui sellisest kramplikult kinni hoidma. Käsitsi info läbi kirjutamise asemele võib tema sõnul tulla muid meelde jätmise võimalusi "Siis õpin teistsuguseid asju, mis arendavad minu aju vastavalt sellele, mida mul parasjagu vaja on," märkis Tuul.

Roonemaa nõustus, et kirjutamine ei ole maailma parim viis infot edasi anda. "Mina küll sellele alla ei julge kirjutada. Arvan, et raamatul on väga palju miinuseid võrreldes mitme teise viisiga ning nad kõik kuidagi täiendavad teineteist," osutas ta. Sellele näeb ta tõestust noorte pealt, kes suhtlevad käsitsi kirjade asemel üha enam piltide, videote ja klippide kaudu. Oskus end lühikese klipiga väljendada on Roonemaa sõnul samuti oskus, mida temal ei ole. "Noored ei oska jälle kirjutada, nagu mina, aga ma ei arva, et nende elu tuleb sellepärast kuidagi kurvem," sõnas ta.

Tehisaru ei tõota hõlbuelu

Viimastel aastatel alanud tehisaru tormiline areng sunnib saatekülaliste sõnul inimesi oma seniseid väärtuslikuks peetud oskusi ümber hindama. Maire Tuule sõnul ei tähenda tehisaru tulek, et inimene ei pea enam oma peaga mõtlema: pigem vastupidi. "Kui elasime enne turvalises maailmas, kus teadsime, keda või mida võime usaldada, siis nüüd peame kahtlema igas sõnas, pildis ja videos," arutles ta. Kilbile tõuseb nüüd analüüsioskus, mis eeldab varasemaid teadmisi ja kogemusi. Samuti peab inimene Tuule sõnul õppima oma soove palju selgemini sõnastama.

Henrik Roonemaa sõnul pole tehisaru tulekus midagi uut, sest uuendused on alati mingeid lihtsamaid töid üle võtnud. "Kui Excel tuli, siis vanasti olid saalitäied inimesi tööl, kes tegid Exceli tööd. Lükkasime selle oskuse kõrvale, aga need inimesed või nende töö ei ole maailmast kadunud," märkis ta. Inimene leiab endale lihtsalt alati uusi keerulisemaid väljakutseid.

"Kes on proovinud teisintellektiga suhelda, saab aru, et tehisintellekt ei oska kõike," lisas Roonemaa. Samuti ei hakka tehisaru veel niipea kõike oskama. Seniks peab inimene Roonemaa sõnul ise selle tühimiku täitma. "Püsida tehisintellektist paremana ning areneda inimkonnana edasi – see kõik on ju meie ülesanne. Nii, et mingisugust hõlpelu kellelgi olema ei saa," tõdes ta.

Tehisaruga tekstide kirjutamisele ei peaks Roonemaa hinnangul nõiajahti pidama, sest vähem andekatele kirjutajatele on see lihtsalt üks töövahend. Pigem peab inimkond läbi mõtlema, kas kõiki tegevusi peab üldse endisel moel tegema. "Jõuame mingil hetkel olukorda, kus mina teen arvutiga mingisuguse asja, sest ma ei viitsi seda käsitsi teha, [...] saadan selle sulle ära, aga sinu arvuti võtab selle vastu ja loeb seda. Me kumbki ei kuluta aega mingisugusele protsessile, aga mõlemad teeme nägu, et kulutasime või etendame mingit rituaali vanast harjumusest. See ei saa kaua niimoodi kesta," piltlikkustas ta.

Teine suurem ümberhindamine ootab sel juhul kooliharidust. Roonemaa sõnul peaks juba koolis õppima valmisolekut ootamatusteks. Tuul nõustus, et referaatide kirjutamine pole enam õppetöös mõttekas. "Peaksime tähelepanu pöörama kriitilisele mõtlemisele, analüüsioskusele, paindlikkusele, kiirele reageerimisele, küberturvalisusele. Need on tulevikuoskused," loetles ta.

Roonemaa sõnul on aga paratamatu, et tehisaru võtab ajapikku paljud töökohad üle. Siiski ei juhtu see üleöö ja kõigi töödega korraga ning see annab inimestele aega kohaneda. "Elukestev õpe muutub järjest tähenduslikumaks. Me ei saa enam loota sellele, et kui me kahekümneselt õpime midagi selgeks, siis saame terve elu seda kasutada," nõustus Tuul. Peamiseks osutub saatekülaliste hinnangul oskus tehisaru õigesti ja loominguliselt midagi uuenduslikku looma suunata. "Küsimuste küsimise oskus on tähtsam kui vastamise oskus, sest vastused on [tehisarus] olemas," ütles Roonemaa.