"Varjusurmajutte räägiti tõsilugudena, neid ei kirjutatud üles ega kogutud. Rahvajutuna hakati koguma lühiteateid, et keegi on varjusurmas või kardetakse varjusurma, alles 1960.– 1970. aastate paiku," ütleb Kalmre.

Oma äsjases artiklis vaatles ta varjusurma fenomeni kajastust Euroopa ja Eesti 18.–19. sajandi allikates. Ehkki hirm elusalt maetud saada on Kalmre sõnul ürgne, tõusis teema 18. sajandil avalikult päevakorda. Nii tegigi ta ülevaate, millise pildi maalis varjusurmast toonane ühiskond. "Minu kirjutist võiks nimetada sissejuhatuseks, sest see puudutab meditsiiniajalugu, religiooni, ajalugu, rahvajutte, ajakirjandust ja kirjandust," ütleb ta.

Maailma vanim hirm?

Hirm elusalt maetud saada on Eda Kalmre sõnul inimesi alati saatnud ning vihjeid varjusurmale leiab juba Platoni tekstidest. "Lahinguväljalt leiti kellegi surnukeha, kes oli seal mõne aja olnud ja keda oli surnuks peetud ning siis ta oli korraga ellu ärganud," kirjeldab ta Platoni näidet.

Surm oli sajandeid mütologiseeritud teema, millega käis kaasas rida paganlikke müüte ja uskumusi. Mütoloogia vaates sai inimene olla kas elus või surnud. "Valgustusajastul hakati millalgi teadvustama, et võib olla ka midagi vahepealset," märgib Kalmre. Mõte vahepealsusest tõi hirmu elusalt matmise ees ühiskonnas taas esile.

Eestis andis kirik sellele hirmule hoogu juurde, sest kritiseeris eestlaste kommet oma surnud kohe maha matta. "Kui inimene kibedal tööajal ära suri, siis polnud ju põhjust tema peale palju aega raisata, sest tuli tööd teha," selgitab folklorist. Kirik nägi surmapäeval matmises aga paganlikku kommet ja andis välja eeskirja, et surnud inimest tuli enne matmist kolm päeva maa peal hoida. Nii sai talupoeg veenduda, kas kadunuke ikka on päriselt surnud.

Varjusurma teema tõusis esile ka valgustusaegses arenevas meditsiinis. Kalmre sõnul lõid 18. sajandil laineid omaaegsete autorite Christoph Wilhelm Hufelandi ja Jacques Jean Bruhier' teosed, mis olid mõeldud teaduslike dissertatsioonidena. "Tol ajal ei osanud autorid eristada, et nendes teostes tegelikult oli läbisegamini tegelikkus ja fiktsioon, ühesõnaga tegelikkus ja rahvaluule," tõdeb Kalmre. 

Meditsiinikirjandusest lendu läinud foobia jõudis ka omaaegsete kirjanike teostesse. Kalmre sõnul kirjutasid varjusurmast nii Hans Christian Andersen, Fjodor Dostojevski, Alfred Nobel kui ka Nikolai Gogol. "Edgar Allan Poe on kirjutanud isegi terve jutukese "Elusalt maetud," lisab ta.

Kellukesega hauad ja jälgimishaiglad

Eda Kalmre sõnul üllatas teda allikaid vaadates sajanditetaguse foobia praktiline pool. "Hirm leidis praktilise väljundi selles, et hakati ehitama haiglaid, mida kutsuti Leichenhaus'ideks, ja mis olid surnute jälgimise haiglad," ütleb ta. 

Jälgimishaiglaid kerkis 18. sajandi lõpus esmalt Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal, kuid 19. sajandi keskpaigas avati taoline haigla ajutiselt ka Tallinnas raudteejaama lähistel. Haigla ehitati Kalmre sõnul kohaliku arsti Heinrich Heinrichseni matuseraha eest. Heinrichsen ise huvitus meditsiini kõrvalvaldkondadest, näiteks homoöpaatiast ja hüpnoosist ning kartis enneaegset matmist. Ehkki jälgimishaigla saatusest pole palju teada, on Tallinna jälgimishaiglast huumorivõtmes kirjutanud saksa kirjanik Werner Bergengruen oma lühijutus "Kummaline varjupaik".

Enneaegse matmise vastane liikumine võttis teisegi käegakatsutava vormi. Kahtluste korral maeti inimene kirstus, kuhu oli sisse ehitatud kelladega märguanne. "Siis see maha maetud kadunuke sai märku anda, et "olen nüüd ellu ärganud ja kaevake mind välja"," selgitab Kalmre. Eestist leidis ta ühe teate, et Tartus on keegi Raadi kalmistule kellukesega maetud, kuid märgib, et väide on kontrollimata. "Keegi vanadekoduasukas on mäletanud, et seda Tartus Raadi kalmistul tehti," ütleb ta.

Varjusurm pole varjusurmas

Varjusurm on Eda Kalmre sõnul rahvalik termin, mis tähistab sügavat unetaolist seisundit ilma elumärkideta. Nähtust kutsutakse ka Laatsaruse sündroomiks või letargiaks. "Inimesed ei ole osanud tuvastada teise inimese seisundit. Kas kõik lahinguväljadel lebavad inimesed on ikkagi päriselt surnud? Kas keegi on mõnesse tõppe surnud?" selgitab folklorist.

Kalmret üllatas, et Eesti ajakirjanduse veergudel ilmusid lood varjusurmajuhtumitest veel 1920. aastatel. "Need ei ilmunud ainult selles võtmes, et keegi on kusagil ära surnud ja ellu ärganud," märgib ta. "Hästi palju käsitleti teemat, et mida surm tegelikult tähendab ja kuidas seda tuvastada."

Veel üllatavam oli uurija jaoks tõsiasi, et surma ei osatud kindlaks teha veel läinud sajandi keskpaigaski. Ajusurma definitsiooni pakkusid Harvardi Ülikooli arstiteadlased välja alles 1968. aastal: inimene on surnud, kui kõik tema aju funktsioonid on toimimast lakanud.

Arvestades fenomeni sedavõrd hilist mõistmist pole Kalmre sõnul midagi imestada, et näiteks Jakob Hurda rahvaluulekogudesse jõudis varjusurmade kohta materjali vähe. "Need olid argielulised juhtumid, mida ei peetudki folklooriks," seletab ta. "Sellepärast ei olegi varjusurmast väga varaseid üleskirjutusi, vaid need pärinevad 20. sajandi teisest poolest." 

Paranenud meditsiiniteadmistele vaatamata pole varjusurm teemana maailmast kuhugi kadunud. Näiteks ilmub meedias endiselt aeg-ajalt lugusid, kuidas keegi on imekombel surnukuuris ellu ärganud. Teisalt elavad kunagised hirmud edasi õudusfilmides ja popkultuuris. "Me ju teame, et õudusfilmid tekitavad päris hirme, nii et see ei ole ainult mängitud õudus, vaid üks toitub teisest kogu aeg," sõnab Kalmre.

"Inimene ise on juba üks müstiline asi ja neid juhtumeid tõenäoliselt ikkagi veel juhtub ka tänapäeval, nii et varjusurm ei ole kuhugi kadunud," tõdeb ta veel.

Eda Kalmre kirjutab varjusurma fenomenist ajakirjas Folklore.