"Hirm on oma olemuselt väga kasulik emotsioon, sest see hoiatab meid, et midagi potentsiaalselt ohustab meie elu," ütles Kukumägi saates "Terevisioon". Küll aga jagunevad hirmud tema sõnul kaheks: tõelisteks ja kujutletud hirmudeks.

Esimest tunneb inimene siis, kui kohtub näiteks metsas karuga. Sel juhul on inimesel Kukumäe sõnul neli reaktsiooni: tardumine, peitumine, jooksmine ja võitlemine. "Ehk siis sa hakkad elu eest võitlema, et sa ellu jääksid," kirjeldas psühholoog.

"Teine pool on ettekujutluslik: mis saab siis, kui ma lähen metsa ja tuleb karu?" Kui inimene kujutab endale hirmsat olukorda ette, käivitub tema kehas füüsiline hirmureaktsioon, mis omakorda võimendab jälle kujutluspilti ja nii edasi. Kukumäe sõnul tekib sel moel hirmuring, kus Inimene ei tee enam vahet reaalsusel ja ettekujutlusel. "Enamik hirmudest, mida inimesed iga päev kaasas kannavad, on ettekujutlus," märkis ta.

Ettekujutlushirmud saavad Kukumäe sõnul alguse kas inimese minevikukogemusest või on need õpitud. "Vaatad ühte korralikku dokumentaali mürgistest ämblikest ja pärast seda tekib sul seos, et ämblik võrdub potentsiaalne surm," tõi ta näite õpitud hirmust.

Lapsed võtavad tema sõnul esimese seitsme eluaasta jooksul lähedastelt väga palju üle. Nii õpivad nad hirme oma vanematelt. Näiteks võib ema anda lapsele abiratastega lasteratta, aga kohkuda nähes, et laps ise sõidaks ka abiratasteta. "Kui ma kardan ja ahhetan, siis kuhu läheb lapse fookus?" küsis Kukumägi retooriliselt. Kui laps jääb sõitmise asemel jälgima vanema hirmureaktsiooni, ei keskendu ta enam rahulikult sõidule. "Ema, isa või vanaema reaktsioon määrab palju rohkem, kui see, mida laps reaalselt ise mõnes olukorras tunneks," ütles psühholoog.

Ühtlasi pole inimeste hirmud sageli ratsionaalsed. Kui karu nähes soovitas Kukumägi inimesel joosta, siis hiirekartjatel tasuks tema sõnul järele mõelda. "Enamike hirmude puhul me ei mõtle edasi, et kui ma teda näen nüüd, mis siis reaalselt toimuma hakkab? Me ei ratsionaliseeri," selgitas ta ja lisas, et hiir kardab endast palju suuremat inimest kordi rohkem kui inimene hiirt.

Hinga, koputa ja küsitle ennast

"Närvisüsteemi kõige parem rahustamisvõte, mida ma soovitaks, on kõhuhingamine," ütles Ülli Kukumägi. Nii võiks inimene hirmu korral kuni kümme korda aeglaselt sügavalt sisse ja välja hingata. "Teine asi: ükskõik, mis emotsioon on, siis küsi enda käest korraks: kas mina olen hirm või mina olen see, kes saab aru, et ma kardan? Kumb sa oled?" soovitas ta veel. Nii ennast küsitledes haarab inimene ohjad taas enda kätte ja suudab oma motoorikat paremini juhtida.

Kolmandaks aitab Kukumäe sõnul hirmu vastu taping ehk 8–10 minuti jooksul keha peal teatud punktidele koputamine. "Kui ma veel hingan sel ajal rahulikult, siis ma otseselt mõjutan närvisüsteemi, millega omakorda muudan omandatud kehamustrit," kirjeldas ta. Nimelt ei teki inimesel elukogemuste mõjul üksnes mõttemuster, vaid ka alateadlikud kehalised reaktsioonid hirmule.

Veel ei usu inimesed psühholoogi sõnul pahatihti, et nad on võimelised oma elu kontrollima. "Kõik kardavad, aga küsimus on selles, kuidas keegi käitleb hirmu," tõdes ta.