Kuigi Kukumäe sõnul võib end üksildasena tunda ka teistest ümbritsetud inimene, on koroonapandeemia inimeste üksildustunnet süvendanud. "See on keeruline, sest inimene oma olemuselt on sotsiaalne olevus. Kuulumisvajadus ning teistega läbisaamise, suhtlemise ja otsese kontakti vajadus on meile sisse kodeeritud," ütles ta saates "Terevisioon".

Teiste lähedus ja kontakt on Kukumäe sõnul nii olulised, et väiksena lähedusest ja toetusest ilma jäänud imikul võib suureks saades esineda traumasid. "Meil peab olema vähemalt üks inimene, keda saame täiesti usaldada," osutas ta.

Kui teist inimest kusagilt võtta pole, leevendavad inimese üksindust uuringute põhjal otsustades ka loomad. "Isegi kui sul on kuldkala või merisiga, siis sa ikkagi suhtled nendega kogu aeg," põhjendas Kukumägi. Kui ühest küljest suhtlevad loomad uuringute põhjal samamoodi nagu inimesed, siis teisest küljest aitab looma lähedus kergendada erinevaid vaimse tervise muresid. "Näiteks autismi väga erinevad spektreid ravitakse loomadega. Kui inimesed elavad üle mingeid traumaatilisi sündmusi, siis loomad aitavad. Lähedusevajadust leevendab loom samuti," loetles ta.

Nii sobib näiteks kass või koer psühholoogi sõnul hästi seltsiks üksikule vanainimesele. "Kellel on koer, need liiguvad nii või teisiti rohkem. Vähemalt teoreetiliselt sa viid teda välja," selgitas ta ja lisas, et õue minnes saab inimene juba uut infot ja muljeid. Ühtlasi paneb koer omaniku teiste inimestega rohkem suhtlema. "Koeraomanikel ja koeraomanikega on lihtsam alustada, sest sul on mingi konkreetne teema, kust jutt pihta hakkab," sõnas Kukumägi.

Ta viitas mitmetuhande vähemalt 65-aastaste inimestega tehtud uuringule, kus selgus, et 82 protsenti üksikutest inimestest ei tundnud end peale koera võtmist enam üksi. Üle poole uuritutest liikus koeraomanikuna enda sõnul varasemast rohkem ja pidas inimestega suhtlemist lihtsamaks. "Ka mina näiteks koeraomanikuna [ütlen, et] meie majas pole vist küll inimesi, kellega ma tänu sellele, et mul on koer, ei ole hakanud suhtlema," tõi ta näite.

Vanematel inimestel võib Kukumäe sõnul mure olla pigem lemmiku elueas. Kes kord juba on elus mõne lemmiklooma kaotanud, ei taha sageli uuesti sama kogemust korrata. "See on väga karm. Loom on ju terve elurütm. Mitte, et mul on lihtsalt üks loom, vaid [temast oleneb], kuidas sa hommikul tõused, kuidas liigud, mida hommikul sööd," kirjeldas psühholoog. Teisalt võib lemmikloom hoopis eakast omanikust kauem elada ja vajab peale viimase surma endiselt kodu.

Kukumäe sõnul näitavad uuringud, et kassi ja koera kõrval leevendavad omaniku üksindust sama hästi ka muud lemmikud kilpkonnadest kuldkaladeni. "Kui sa hakkad jälgima ükskõik millist elusolendit, siis see on terve [omaette] maailm," ütles ta.

Loomad sobivad psüholoogi sõnul seltsiks ja toeks igas vanuses inimesele. "Isegi lapse puhul, kui ta tunneb, et tal pole toetust, siis loom võib olla talle just väga suur toetus," tõi ta välja. Teisalt võib lemmikloom varakult välja tuua lapse võimaliku antisotsiaalse kalduvuse. "Igasugune vägivald ja piinamine loomade suhtes lapsena on üks märk, mis on kindlalt sees antisotsiaalsel isiksusehäirel. See on kalduvus sadismile," märkis Ülli Kukumägi.

Looma seltsiks võttes tasuks Kukumäe sõnul aga meeles pidada, et viimane vajab samamoodi lähedust. "Kass käib rohkem isepäi. Koerte puhul, kui teil ei ole aega olla kodus päev läbi, nagu vanaimestel, siis pigem võiks võtta minivariandi, kes on kogu aeg omanikuga kaasas," soovitas ta.