Milliseid muutusi tõi haridusse valgustusajastu?

Valgustusajastut võib vaadelda kui laiahaardeliselt ühiskondlikku liikumist. Sõna "valgustus" ise viitab mõistuse, teadmiste ja hariduse valgusele, vastandiks vaimupimedusele ja eelarvamuste ahelatele. Saksa pedagoog Heinrich Johann Campe nimetas valgustusajastut koguni pedagoogiliseks sajandiks.

Kui prantslased peavad valgustusajaks 18. sajandit enne nende suurt revolutsiooni, siis uuemas ajalooteaduses nähakse valgustuse eellugu juba 17. sajandi keskpaigas. Ka eestikeelse hariduse läbimurre toimus 17. sajandil. Tõsi küll, muutused olid siis kantud Rootsi riigi luterlikust hariduskavast.

Põhjasõda ja ülikooli sulgemine tekitas arengusse katkestuse, mille ületamine võttis kaua aega, paljugi tuli uuesti alustada. 18. ja 19. sajandil jõudis valgustus eesti lihtrahvani esialgu praktilisema rahvavalgustuse kaudu. Kooliharidusel oli selles ilmalike teadmiste levitajana ja maailmapildi avardajana tähtis osa.

Kuidas jõudsid need uuendused Eesti- ja Liivimaale?

18.–19. sajandil kuulusid Balti provintsid ehk Eesti-, Liivi- ja Kuramaa saksakeelsesse kultuuriruumi. Balti valgustuse mõistmiseks tasub lugeda Indrek Jürjo töid, sealhulgas artiklit haridusreformidest Tallinnas.

Balti provintsides jälgiti Lääne-Euroopa haridusideid, loeti Rousseau' "Émil'i" (1762) ja võeti seda eeskujuks. Paljud aadlikud, literaadid ja kaupmehed püüdsid pakkuda oma lastele moodsat haridust ja kasvatust. Palgati häid koduõpetajaid ja saadeti lapsi välismaale õppima. Näiteks kuulsas Dessau Philanthropinum'is oli iga viies kasvandik Balti päritolu. Talurahvani need mõjud otseselt ei jõudnud, aga leidus üksikuid entusiastlikke vahendajaid, kelle tegevus väärib põhjalikumat uurimist.

Mis roll oli 1802. aastal avatud Tartu ülikoolil?

Hiljuti ilmus Epi Tohvri mahukas uurimus rektor Georges Frédéric Parrot'st, sellel siin pikemalt ei peatuks. Valgustuse ja füsiokraatide majandusõpetuse vaimus seostas Parrot ülikooli asutamise pärisorjuse kaotamise ja talurahva emantsipeerimise vajadusega, eesmärgiga kasvatada neist haritud ja täieõiguslikud riigi liikmed. Ülikooli juurde asutati seitsmeliikmeline koolikomisjon, et valmistada ette uus koolisüsteem.

Üks Parrot' eeskuju oli Šveitsi pedagoog Johann Heinrich Pestalozzi, keda koolikomisjoni nimel kutsuti 1804. aastal Tartusse, millest Pestalozzi küll ära ütles. Lähemad suhted Pestalozziga kujunesid parun Christoph Adam von Stackelbergil, kellest sai Tallinna kubermangugümnaasiumi direktor ja Eestimaa hariduselu üks tähtsamaid juhte.

Pestalozzist sai üleeuroopaline kuulsus. Saan aru, et näete tema mõju ka Vastseliina pastori Marpurgi õpikus?

Pestalozzi menukas neljaköiteline romaan "Lienhard und Gertrud. Ein Buch für das Volk" (1781–1787) propageeris koduõpetust, kus talulapsed said hariduse igapäevatoimingute ja tööde käigus.

Vastseliina pastori George Gottfried Marpurgi õpperaamatus "Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat" (1805) on peategelasteks "ühe Liivimaa kihelkonna" koolmeister Andre ja tema naine Anne, kes on õpilastele justkui isa ja ema. Raamatutarkuse omandamise kõrval löövad koolilapsed kaasa majapidamises ja õpivad talus vajalikke käsitöid. Lõunaks söövad nad Andre ja Anne kasvatatud kartuleid ja kapsaid, tüdrukutele õpetab koolmeistri naine ketramist, kudumist ja õmblemist.

Õppetükid, mis on üles ehitatud koolmeistri ja õpilaste vestlusena, algavad koduümbruse loodusest ja maateadusest ning jõuavad välja taevakehade ja jumalani. Marpurgi õpik oli esimene eestikeelne kooliraamat, mis jagas süstemaatiliselt algelisi reaalteadmisi.

Artiklis saab selgemaks ka Kanepi kihelkonnakooli eeskuju. Mille poolest see kool eriline oli?

Pastor Johann Philipp von Roth avas 1804. aastal Kanepi kiriku juures kihelkonnakooli 12–18-aastastele poistele. Kooli õppekavas olid algteadmised loodusest, geograafiast ja ajaloost, lisaks õpiti talus vajalikku põllu- ja käsitöid ühes tisleritöö ja raamatuköitmisega. Seda tootmistegevust nimetati kooli tööndusharuks (Industriezweig).

Vabal ajal tegeleti mängude, võimlemise jt kehaliste harjutuste ning ujumisega. 1811. aastal avas Roth vaeste- ja töönduskooli (Armen- und Industrieschule) 11–14-aastastele tütarlastele. Nii poiste kui ka tüdrukute käsitöö aitas katta kooli kulusid.

Sarnaseid algatusi, kus ühes kooliharidusega püüti leevendada vaestehoolekande ja orbude probleeme, tehti mitmel pool Euroopas, aga nimetus Industrieschule seondub katoliiklasest böömi vaimuliku Ferdinand Kindermanniga.

Balti provintsidesse jõudis töönduskooli idee Saksamaa kaudu. Kuramaa läti talupoegade harimiseks soovitas seda Kuldīga praost Friedrich Wilhelm Kade. Kade brošüüris "Die lettische Industrieschule" (1805) esitatud õppekava ja põhimõtted olid üsna sarnased Rothi kooliga Kanepis. Kava nägi ette ka koolmeistrite seminari, aga asja Kade plaanidest ei saanud.

Peatute pikemalt Otto Wilhelm Masingu tegevusel. Milliseid uuendusi tõi tema siinsesse haridusellu?

Otto Wilhelm Masing (1763–1832) on eesti kultuuriloo suurkuju, kellest igaüks teab vähemasti õ-tähe leiutamist. Uurisin Masingu tegevust laiemal haridusuuenduse ja reformipedagoogika taustal. Koolitöö ja rahvavalgustusliku ajakirjanduse vallas käis Masing Rothi jälgedes, aga tema õppevahendite eeskujud ja impulsid pärinesid mujalt. Esiteks Bell-Lancasteri süsteem ning teiseks keeleteadus ja sellega seotud häälikumeetod.

Andrew Belli ja Joseph Lancasteri on seni Masingu mõjutajatena vaid põgusalt mainitud. Nende süsteem võimaldas üheaegselt õpetada sadu õpilasi. Suures saalis ühest õppekohast teise liikudes omandasid õpilased niinimetatud monitoride juhendamisel teadmisi seinale riputatud kartongist postritelt. Algajad õppisid tähti kirjutama liivale, mis vähendas kulusid.

Ideest haarati kinni ka Venemaal. Masing nägi sellist 500 õpilasega soldatilaste kooli 1820. aasta sügisel Riias. Selleks ajaks oli tal juba käsil Bell-Lancasteri postritest inspireeritud lugemise lehed. Osa tähestikuga lehti sai lõigata liikuvaks aabitsaks.

"Luggemisse lehhed" valmisid Masingul 1821. aastal. Selle metoodilises juhendis kiidab Masing tarka India rahvast, kes laste koolitamise eest "üliväga" hoolt kannab. Hiljaaegu hakanud mõned targad Inglismaa mehed, kes elasid Indias (Bell), seal oma lapsi samamoodi õpetama ning võtsid selle meetodi ka Inglismaal kasutusele (Lancaster). Armuline Vene keiser, kes ei jäta midagi tähele panemata, mis võiks tulla tema alamatele kasuks, laseb nüüd soldatilaste koolides samal viisil kirjutamist õpetada.

Lugemise lehti tutvustas Masing oma Marahwa Näddala-Lehes (23.02.1821). Hakatuseks mainis ta, et eesti õigekiri on alles "segane ja poolik". Lugemise lehtede selgitus lubas, et tark ja hoolikas koolmeister õpetab liikuvate tähtede abil lastele lugemise selgeks kahe-kolme kuuga.

Miks oli õigekirja küsimus Masingule nii tähtis? Kuidas on see seotud tema õppemeetodiga?

"Segane ja poolik" õigekiri häiris Masingut sedavõrd, et 1820. aastal avaldas ta brošüüri kirjakeele parandamise ettepanekutega. Lisaks juba leiutatud õ-tähele soovitas ta eristada peenendust ning lühikest ja pikka konsonanti. Foneetiliselt täpne kiri ehk häälikute ja tähtede vastavus võimaldab lugemaõpetamisel kasutada häälikumeetodit.

Kui Masing 1795. aastal Lüganuse pastorina avaldas oma esimese aabitsa, ei olnud ta selle mõistmiseni veel jõudnud. Aabitsa juhend selgitas veerimismeetodit. Ometigi oli see esimene eesti aabits, mis sisaldas ilmalikke lugemispalu ja pedagoogilisi nõuandeid, mis rõhutavad õpirõõmu, sunni ja karistuse vältimist ning jõukohast edenemist.

1821. aasta lugemise lehtedest leiame teistele uuendustele kõrvalt "uued" kaashäälikute nimed. Konsonante hääldati "tumma e" abil (ke, le, me, ne ja nii edasi). Seda tähendusrikast pisiasja pole varasemad uurijad märganud.

Siit kerkib huvitav küsimus. Optimeeritud tähestiku ja samasugused konsonandinimed võttis oma uuenduslikus aabitsas kasutusele Bengt Gottfried Forselius 1680. aastate keskpaiku. Kuidas jõudis sarnase lahenduseni Masing? Kas ta jätkas 17. sajandi traditsiooni või alustas pärast katkestust uuesti? Kas Masing lähtus Forseliusest ja tema eeskujudest või valgustusaja saksa uuendajatest nagu Basedow, Olivier ja Stephani?

Välja koorub pedagoogika krooniline häda ‒ head lahendused heidetakse tihti kõrvale, kuna harjumuse jõud on suur, mistõttu tuleb "jalgratast" korduvalt leiutada. Eestis pakkus häälikumeetodi uuesti välja Carl Robert Jakobsoni "Uus Aabitsaraamat" (1867).

Kas midagi läks ideede Eesti- ja Liivimaa talupoegadeni toomisel ka nii-öelda tõlkes kaduma?

See on tavaline, et kultuurilised laenud peavad teises keskkonnas kohanema ja muutuma. Sildid levivad kiiremini kui sisu, mistõttu uus ja huvitav võetakse üle napi kirjelduse või kuulduste põhjal ning arendatakse omal käel edasi. Valgustusajal kujunes välja lai avalikkus, nii et uudised levisid trükisõna kaudu kiiresti. Masingu esimene aabits oli koostatud eeskätt koduõppe tarvis, aga suur osa tiraažist jäi müümata ning viimased 300 eksemplari läksid tulle.

Lugemise lehtede eeskujuks olid Bell-Lancasteri posterid, kuid tuhandele õpilasele kavandatud süsteemi eesti kihelkonna- või külakoolis ei vajatud. Seetõttu möönis Masing oma Äksi kooli kohta, et tema õppeviis on enda leiutatud ja kokkulangevused Lancasteri meetodiga üksnes tõendiks asja loomulikust headusest. Hea sõber ja kolleeg Rosenplänter Pärnus nimetaski seda "Masingu meetodiks". Lugemislehtede lehtede levik jättis ometigi paremat soovida, mistõttu 1822. aastal oli Masingul tiraaži all kinni 1300 rubla.

Valgustusaja haritlased ilmutasid sageli praktilist meelt ja konstrueerisid kasulikke riistapuid. Benjamin Franklin leiutas piksevarda ja bifokaalsed prillid, Kuramaa pastor Gotthard Friedrich Stender, lätikeelse pildiaabitsa (1787) autor, meisterdas puutünnist pesumasina. Masingu liikuva aabitsa lehed tuli kleepida papile ja katta värnitsaga.

Esialgu kavandas ta tähtedele riputamiseks nöörist aasad, aga leidis seejärel parema viisi liistude ja tahvli abil. Selline lahendus ehk lugemismasin (Lesemaschine) oli aga juba ammu Saksamaal leiutatud. Nii võib mõni asi, mida peetakse laenuks või kultuuritõlke moonutuseks, võib olla kohalik ja iseseisev.

Kuivõrd elavad toonased uuendused veel praeguses koolihariduses edasi?

Võiks ju arvata, et meie kooliõpilaste suurepärased tulemused PISA testides toetuvad pikemale haridustraditsioonile. Kindlasti tuleb olla tänulik keele- ja koolimeestele, kes hoolitsesid, et eesti kirjakeel vastaks võimalikult täpselt hääldusele. See tegi keele koodi läbipaistvaks, mistõttu lugemaõppimine ja kirjutamine käib hõlpsamalt kui näiteks inglise või prantsuse keeles. Inglise ja prantsuse lapsed lähevad varem kooli ja kulutavad lugemaõppimisele kauem aega.

Äsja mainitud Benjamin Franklin püüdis uuendada inglise tähestikku, aga tema polnud esimene ega viimane, kellel see ei õnnestunud. Tähenimed nagu ke, le, me, ne elasid mõnel pool Lõuna-Eestis edasi veel 1930. aastatel ja vähemalt ühel juhtumil ‒ Kuigatsi algkoolis ‒ ka pärast sõda.

Tänapäevani Eesti koolihariduses kõrgelt hinnatud Johannes Käisi pedagoogilised põhimõtted ulatuvad paljuski tagasi valgustusaega ja kaugemalegi. Ühtlasi sisendab pikk haridustraditsioon julgust, et kõike uut ja moodsat ei tule ummisjalu välismaalt üle võtta, vaid tulemuslikum ja loomulikum võib olla omaenese tarkus.

Aivar Põldvee kirjutab valgustusaegsest haridusuuendusest ajakirjas Acta Historica Tallinnensia.