Alustuseks: kui sageli seda 19. sajandi teisel poolel ette tuli, et eakas inimene jäi üksi?

Üle 60-aastaste inimeste arv ja osakaal kasvas sajandi keskpaigaga võrreldes sajandi lõpuks oluliselt ja nad moodustasid kümnendiku maarahvast. Selles vanuses maanaistest pisut enam kui kolmandik elas koos abikaasaga, ent enamikul olid lapsed.

Protsentuaalselt moodustasid kaasata ja lasteta inimesed küll väikese osa, aga 19. sajandi teisel poolel muutusid nad probleemiks. Seda eeskätt seetõttu, et talurahva sotsiaalsetes suhetes toimusid nihked, mis seadsid üksikute inimeste toimetuleku ohtu. Vaesteabi toetuse nõudlejate arv kasvas märkimisväärselt, taotlejate kontingent mitmekesisistus ja vaestemaju pandi püsti või ehitati suuremaks.  

Mulgimaal, mida uurisin, andsid vaesteabi saajate seas ülekaalukalt tooni eakad inimesed ja ka erusoldatid, mitte näiteks lastega emad, kes olid kaotanud perepea ja toitja, või erivajadusega inimesed.

Täpsustagem sedagi, mis vanusest üldse loeti inimest toonase keskmise eluea juures eakaks.

Toimetuleku seisukohast oli oluline inimese töövõime. Tolle aja arusaamise järgi töötas inimene nii kaua, kui ta midagi suutis teha; kui põllul ja laudas enam ei jõudnud, siis toiduvalmistamise, pesupesemise, kraamimise, käsitöö, laste hoiu juures tuli ikka kaasa lüüa.

Arusaam sellest, et inimene töötab nii kaua ja nii palju kui jaksab, tuleb väga kujukalt välja vaesteabi jagamisel. Vaestemaja elanikudki on taludes mõnd kergemat tööd teinud ja vallaisad vaatasid väga hoolega, kui palju taotleja suudaks ise teenida ja palju on vaja abi juurde anda. Mingit vanusepiiri seejuures polnud.

Mina käsitlesin eakana 60. eluaasta piiri ületanud inimesi. Kirikumeetrikas on surma põhjuseks märgitud "vanadus" vahel harva ka alla 60-aastastel, kuid tavaliselt ikka vanematel.

Mulgimaal polnud 19. sajandi lõpul keskmine oodatav eluiga sugugi madal. Kui külainimene imiku- ja väikelapseea ehk viis esimest eluaastat üle elas, võis ta vastu pidada küllaltki soliidse vanuseni. 19. sajandi lõpus oli meeste puhul viie-aastaseks elanud lapse oodatav keskmine eluiga 50 aastat ja naiste puhul 55 aastat. See tähendab, et tegelikult elati kuni 55. ja 60. aastani. Toona oli 50–54-aastaste meestel järelejäänud aastate arv keskmiselt 16,4 ja naistel 20,5.

Millistel põhjustel eakad toona üksi jäid?

Vanemas eas ilma abikaasa ja lasteta elamine oli eeskätt naiste probleem, sest keskmiselt elas naine mehest neli-viis aastat kauem, abiellus mehest nooremalt ja lesestudes enamasti uuesti ei abiellunud.

Vallalisus oli samuti naiste seas levinum kui meeste seas. Üle 60-aastase elanikkonna seas oli vahe kahekordne: neist 11 protsenti naisi ja viis protsenti mehi olid vallalised. Viljaka ea lõpuks oli naiste seas vallalisusmäär umbes 15 protsenti ja lastetusemäär küündis kuni 20 protsendini.

Vallaliste elu polnud 19. sajandil kergete killast ja sestap polnud ka nende elutee sageli nii pikk, et vanaks saada. Vallaliseks jäämise põhjuste seas oli üks tegur ka kehvem tervis. Näiteks oli üksijääjatel mõni puue, nii et nende maine rännak kippus jääma keskmisest pigem lühemaks.

Artikli üks fookusi olidki nii-öelda eakate üksikute probleemi sotsiaalsed tagamaad. Varem tuli kogukond töövõimetute ja lasteta eakate eest hoolitsemisega toime, ilma et vajanuks formaalseid protseduure nende abistamiseks. Sajandi viimasel veerandil see enam nii polnud.

Talud kui tööandjad ei näinud hea meelega, et elatanud sulased ja tüdrukud jäid vanaduspõlveks sinna elama. Päriskohaomanikud ei tahtnud ka oma lähedasi pereliikmeid, nagu vennad-õed, onud ja tädid, ilma vallalt saadud toetuseta oma talus pidada. Moonakatel oli pea võimatu võtta enda juurde väetiks jäänud onusid-tädisid ja nii edasi.  

Tulles rohkem teie artikli tuuma juurde, siis kes aitas 19. sajandi teisel poolel üksikul vanainimesel toime tulla?

Mulgimaal jõudis valdav enamik lasteta eakaid, nii lesed kui ka vallalised, kes polnud olnud talupidajad, mingis vanuses vaesteabi saajate hulka. Saajate nimekirja koostas vallavanem ja kinnitas volikogu. Seega oli abi küsimine nii-öelda üldteada ja avalik fakt. Tänapäeval me ilmselt ei kujutaks sellist menetluskorda ette, ka taotleja seisukohast.

Vallalt saadav vaesteabi oli aga sageli väike, näiteks kümmekond rubla või toiduvili, kütte- ja üüriraha. Sellest üksi ei piisanud. Formaalse abi suurus ei anna aga ettekujutust abist, mis eri inimestelt – väiksemate tööde eest või ka niisama – kokku saadi. Vallalt vaesteabi saajad figureerisid nimekirjas sageli aastaid ja vahel elasid nad küllaltki kõrge eani. Võimalikuks sai see seetõttu, et peale valla aitasid üksikul vanainimesel toime tulla tööga teenitud kopikad ning sugulaste ja võõraste eri laadi abi.

Kui vaadata, kellega koos elati, siis lasteta vanur elas pigem võõrastega või vaestemajas kui lähisugulaste juures. Kahel kolmandikul juhtudest, kelle kohta oli see võimalik välja selgitada, oli nii. Elupaika pakkuv võõras polnud enamasti ka inimese varasem tööandja. Endiste talunike saatus kujunes muidugi teiseks.

Üks viis omale elukoht leida, oli valla korraldatud vähempakkumise teel: vald maksis ülalpidamise eest sellele, kes kõige väiksema tasu eest isiku oma hoole alla võttis. Vana traditsiooni järgi olid taolised vanainimesed jagatud talude vahel ära – kel võimalik, see võttis eaka oma tallu. Vähempakkujate seas oli aga palju popse ja teisi kehvikuid, kes tahtsid ise lisatulu saada. Võib vaid oletada, kui näruseks kujunes nende juurde sattunud eakate põli.

Kui erinev oli ühiskonnas toetus üksi jäänud vanadele talunikele ja sulastele?

Peremees ja tema lesk kindlustasid oma talu ja muu vara abil endale korraliku vanaduspõlve. Tavaliselt leiti aitajad lähisugulaste hulgast, kes pärisid koha ja vallasvara.

19. sajandi teisel poolel paranesid just lasteta leskperenaise väljavaated. Varasema tava järgi ilmusid mehe surma järel kohale tema meessoost sugulased, kes majapidamise üle võtsid ja suurema osa varast omale said. Nüüd aga võis lastetu abikaasa testamendi või kinkeaktiga enne surma jätta talu koos varaga lesele tema elupäevade lõpuni ning kindlustada lesele sel moel rahulik vanaduspõli. Kui mehel oli lapsi eelmistest abieludest, võis ülalpidamise asjus tekkida tema järeltulijatega konflikte.

Sulased ja popsid suutsid harva oma elu jooksul suurt midagi säästa ja nendele kuulunud vara väärtus oli varaloendite järgi enamasti nii tühine, et loota tuli kaasinimeste ja valla toetusele. Saaremaal ja Põhja-Eestis oli popside seis siiski parem. Kohake koos majaga kuulus seal sageli popsile ja selle eest võis vastutasuks ka hoolt oodata. Minu uurimus puudutas aga Liivimaa alla kuulunud Mulgimaad.

Kui sageli tuli 19. sajandi teisel poolel ette lapsendamist?

Vähemasti uuritud piirkonnas kippus 19. sajandi viimasel veerandil lapsendamine ametlikus ja seadusega ette nähtud korras sageli olema seotud vanemate sooviga päästa oma poeg ära kroonust. Selline seadusega kooskõlaline, kuid sisuliselt täiesti fiktiivne lapsendamine üldjuhul ei aidanud kaasa lapsendajate toimetulekule vanas eas. Pigem said nad väiksema või suurema hüvitise skeemis osalemise eest kohe kätte. Vanaduspõlves tuli neil aga leida omale muu ülalpidaja "seadusliku toitja" asemele.

Kroonust ärasaamise nimel laste kirjutamine lasteta inimese kasulasteks oli vallale ühest küljest kasulik, sest noored (pere)pojad said kroonust vabaks. Samas kui nende lapsendaja juhtus elama vanaks ja kaotama töövõime, siis tuli vallajuhtidel hakata "kasulapsi" tagant sundima oma "ema" ülal pidama.

Sellist materjali leidub arhiivis üksjagu. Taolise kasuema vaatevinklist oli asi kurb, sest abi polnud loota kummaltki. Vald ei olnud ühest küljest kohustatud töövõimelise "kasulapsega" eakat toetama. Teisest küljest ei ilmutanud kroonust ära päästetud poiss üldjuhul vähimatki huvi lapsendaja käekäigu suhtes.

Ajastule iseloomulik näide pärineb Riidajast Helme kihelkonnas, kus paternalistliku hoiakuga mõisnik Stryk püüdis ka vallaasjades kaasa rääkida. Ta lubas vallale 500 rubla toetust, kui vald ehitab vaestemaja. Sinna ei tohtinud aga võtta taolisi "kasulastega" eakaid. Vald lahendas probleemi elegantselt: mõisniku raha eest ehitati hoopis vallamaja ja vaestemajaks kohandati vana vallamaja.  

Hoopis teine teema on kasvandikud, tegelikult perre võetud orvud, ja mitte kohtu kaudu ametlikult lapsendatud lapsed. Neid polnud paraku võimalik allikate puudumisel selle uurimuse raames vaadelda.

Kui see võrdlus kuidagi kohane on, siis kuidas on eakate hoolekanne 150 aasta taguse ajaga võrreldes muutunud? Mida on toonasel ajal meile õpetada?

Tänapäeval on eakal õigus pensionile ja pensionisüsteem on riiklik. Riiklikult reguleeritud pension on 20. sajandi suursaavutus, mis vähemasti printsiibis peaks tagama väärika vanaduspõlve. Uuritud ajal andis riik vanaduspõlves väikest abi vaid erusoldatitele ja nende leskedele.

Poolteist sajandit tagasi sai ka lasteta eakas majanduslikus mõttes kenasti hakkama, kui tal oli piisavalt vara. Tollal tähendas see kas kinnisvara ehk talu maal või maja linnas, või piisava hulga finantsvara ehk raha või võlatähtede soetamist. Selleks suuremal osal maarahvast aga võimalused puudusid. Ülejäänutel, olgu lastega või lasteta, tuli loota järeltulijate, sugulaste, võõraste ja omavalitsuse toetusele. Kui riigi roll pensionides väheneb, võime hakata liikuma tagasi taolise olukorra poole.

Kersti Lust kirjutab 19. sajandi üksijäänud vanuritest ajakirjas Journal of Family History.