Andre Kruusmaa sõnas, et paljud argumendid, mida baltisaksa orjapidajad kasutasid, sarnanesid tihtipeale äravahetamiseni nendega, mida kasutasid orjanduse pooldajad näiteks Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides. See ilmnes näiteks nii põhjendustes, miks ei olnud mõistlik orjasid vabastada kui ka selles, miks on orjus just see kõige eelistatum ühiskonnasüsteem.

Kui Eestimaal ja Liivimaal kaotati pärisorjus 1816. ja 1819. aastal, siis USAs kaotati orjus ametlikult alles pärast kodusõda 1865. aastal.

Nii baltisaksa kui ka Ameerika lõunaosariikide ja Briti Kariibi mere kolooniate orjanduse pooldajatel oli väga sarnane nägemus endist kui kolonisaatoritest. Näiteks argumenteeriti lõunaosariikides, aga ka Briti impeeriumis, et aafriklaste orjastamine ja nende üle ookeani orjusesse transportimine oli tegelikult nende jaoks midagi positiivset või isegi teene neile. 

"Toodi välja, et ristiusustamine ja metsikute aafriklaste tsiviliseerimine oli orjastamise positiivne külg. Sarnaseid ideid kohtab ka osa baltisakslaste sulest, kes samuti väitsid, et eestlaste ja lätlaste allutamine ja pärisorjastamine oli kogu ristiusustamise ja tsiviliseerimise kontekstis positiivne," sõnas Kruusmaa.

Teadlane lisas, et mõnikord kujutati eestlastest pärisorje rohkem tsiviliseeritumana kui nende soomeugrilastest sugulasi kaugel põhjas. "Eestlaste võrdlemine vähem tsiviliseeritud sugulasrahvastega vastas hästi läänepoolkera orjandust pooldavatele ideedele, et neegerorjad olid tsiviliseeritumad kui vabad mustanahalised Aafrikas," ütles Andre Kruusmaa.

Tihtipeale oli baltisakslaste argumentatsioon isegi sõna-sõnalt sarnane lõunaosariiklaste omaga. "Baltisakslased tõid välja, et pärisorjad ei ole vabaduseks valmis ning nende jaoks on see kui nuga väikese lapse käes. Taoline retoorika oli peaaegu üks ühele sama kui lõunaosariikides, kus argumenteeriti samuti, et lapselikud neegerorjad ei ole vabaduseks valmis ning pigem ei ole nad selleks üldse võimelisedki," ütles ta.

Baltisaksa pärisorjuse kaotamise pooldajad ehk abolitsionistid tõid välja, et baltisaksa mõisnikud rõhuvad pärisorjadest talupoegi – talupoegade eluolu olevat väga raske ning nad vaevlevad vaesuses. Pärisorjust pooldavad isikud aga sõnasid, et mõisnikud aitavad talupoegi enam, kui neil päriselt vaja oleks, ning abolitsionistid valetavad.

Samamoodi kui baltisaksa pärisorjuse vastased ütlesid, et pärisorjasid koheldakse halvasti ning neile määratakse üleliigseid füüsilisi karistusi, siis väitsid orjanduse pooldajad, et ka see pole tõsi. Orjanduse pooldajad väitsid, et pigem mõistetakse liigset vägivalda kasutavad mõisnikud ja teised isandad teiste baltisaksa mõisnike poolt hukka, sõnas Kruusmaa.

Üldjoontes oli teadlase sõnul taoline argumentatsioon väga sarnane läänepoolkera orjandust pooldava argumentatsiooniga, olgu siis USA lõunaosariikides või Briti impeeriumis.

"Mõlemal pool ookeani rõhusid orjust pooldavad inimesed sellele, et abolitsionistid ja pärisorjuse vastased on fanaatikud, kes ei tunne absoluutselt kohalikku konteksti ega tea, millest nad räägivad. Seetõttu ei peaks nad ka sel teemal üldse sõna võtma," ütles Kruusmaa.

Orjanduse kaitsmine Baltikumis ei olnud siiski lõpuni täiesti lõunaosariikidega sarrnane. Andre Kruusmaa tõi välja, et ühe suure erinevusena ei olnud see nii dogmaatiline. "Lõunaosariikides võis väga vabalt tekkida olukord, kus need, kes orjandust kritiseerisid, võisid langeda füüsilise vägivalla alla. Baltikumis võisid abolitsionistid küllaltki vabalt pärisorjust kritiseerida," ütles ta. Baltikumi pärisorjuse vastastele vastati lihtsalt, et nende väited on valed.  

Orjandust võisid kaitsta nii orjapidajad kui kirikuõpetajad

Kruusmaa kirjutab oma teadustöös, et kuigi sakslased kujutasid Balti kubermangudes eliiti, ei olnud nende osakaal rahvastikus kunagi üle kümnendiku. Valdav osa 1,1 miljonist inimesest, kes Liivimaal 19. sajandi alguses elasid, olid eestlastest ja lätlastest pärisorjad. 

Need, kes Baltikumis orjandust kaitsesid, võisid samamoodi, nagu USA lõunaosariikides, olla mõisnikud, kes pärisorjasid omasid. Baltisaksa orjanduse poolt 19. sajandi alguses väitlevatest teoreetikutest olid orjapidajad näiteks Georg Friedrich von Fircks ja Konrad von Brasch.

Samas võisid nad olla ka näiteks kirikuõpetajad, kel sellist otsest majanduslikku huvi ei olnud. Kirikuõpetajad lootsid, et nad saavad ehk tuntuks ning teevad oma argumentatsiooniga karjääri. Teoloogia taustaga oli näiteks baltisaksa teoreetik Hermann Friedrich Tiebe. Kruusmaa toob uurimuses välja, et võttes arvesse Tiebe Saksamaal Halles omandatud ülikooliharidust, oleks Tiebe loogiliselt pidanud abolitsionistidega sarnaselt hoopis valgustusajastu ideid levitama. Halle Ülikool oli nimelt 17. ja 18. sajandil saksa valgustusajastu ideede üks peamine kese.

"Ka lõunaosariikides polnud kõige suuremad orjandust pooldavad teoreetikud tihtipeale ise üldsegi orjapidajad. Nad võisid olla näiteks ülikooli taustaga, näiteks sotsioloogid või juristid. See taust oli väga erinev," ütles Kruusmaa.

Andre Kruusmaa sõnas, et orjanduse kaotamise teemadel hakati Balti kubermangudes aktiivsemalt kirjutama juba 18. sajandil. Kõige tuntumad pärisorjuse kriitikud, nagu näiteks Garlieb Merkel ning Johann Christoph Petri, kirjutasid oma tööd aga 18. sajandi lõpul ning 19. sajandi alguses.  

Kui veel 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul olid baltisakslased selgelt veendunud, et eestlaste ja lätlaste pärisorjus on õigustatud ja seda ei ole vaja kaotada, siis tegelikult kaotati pärisorjus Balti kubermangudes juba õige pea – Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal.

Pärisorjust aitas kaotada Vene keskvõim

Andre Kruusmaa sõnul mängis pärisorjuse kaotamisel lisaks abolitsionistide, nagu näiteks Garlieb Merkeli, tagantutsitamisele suurt rolli ka imperialistlik surve Peterburist. Vene keskvõimu seas olid tollal väga levinud igasugused valgustusajastu ideed ning väikesed Balti kubermangud olid keskvõimule sobivad, et katsetada, mida pärisorjuse kaotamine endaga kaasa võib tuua.

Vene keskvõimu surve ärgitas ka kohalikke baltisakslasi lõpuks pärisorjuse kaotamisega nõustuma. "Üsna kiiresti läksid baltisakslased üle lähenemisele, kus üritati säilitada võimalikult palju oma autonoomiat ja privileege. Nad tahtsid võtta sellest protsessist maksimumi, venitades ja andes talupoegadele nii vähe õigusi kui võimalik," sõnas Kruusmaa.

Samuti olid käitunud ka Briti impeeriumi istanduseomanikud, kes said orjade vabastamise eest kompensatsioonigi.

Pärisorjusele omased komponendid säilisid veel aastaid pärast pärisorjuse kaotamist 1816. ja 1819. aastal. Nii näiteks säilis teoorjus, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast oma töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Teoorjus kaotati alles 1860. aastatel. Liikumiskitsendused kaotati samuti järk-järgult.

"Ega baltisakslaste rassistlik nägemus eestlastest ja lätlastest kohe kuhugi kadunud. On raske öelda, kas talupojad päriselt alguses ka midagi sellest pärisorjuse kaotamisest võitsid või mitte," ütles Kruusmaa.

Pärast pärisorjuse kaotamist jäid kriitikarahe alla ka paljud pärisorjuse kaotamise pooldajad. Orjapidamise vastane Johann Christoph Petri kaevati näiteks oma väidete pärast kohtusse, kus ta kaotas. Garlieb Merkelist sai Eestimaa ja Liivimaa baltisakslaste seas aga soovimatu isik ehk persona non grata.

Baltisakslaste vastuseisust hoolimata kaotati pärisorjus Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal siiski võrdlemisi vara, võrreldes enamiku koloniaalimpeeriumidega läänes. Nii näiteks kaotati Briti impeeriumis orjandus alles 1834. aastal. Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides polnud sellised ideed siis aga veel suuresti päevakorral. Seal kaotati orjus alles 1865. aastal, pärast verist kodusõda. Brasiilias lõpetati orjapidamine aga alles 1888. aastal ehk peaaegu 19. sajandi lõpul.