Doktoritöö: meie mälestusmärkide väärtustamine on seotud baltisakslusega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kristina Jõekalda kaitses Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö 20. novembril 2020.
Kristina Jõekalda kaitses Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö 20. novembril 2020. Autor/allikas: Tarmo Miller

20. novembril kaitses Kristina Jõekalda Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö, mis uurib kunstiajaloo ja muinsuskaitse kui distsipliinide kujunemist baltisaksluse vaatepunktist.

Algselt oli Jõekalda plaan keskenduda hoopis eestlastele: "Mind kannustas see imelik vastuolu, et Eesti aja alguses, ehk siis kui Tartus luuakse rahvusülikool ja eestlased hakkavad kunstiajalooga tegelema, oli neil tegelikult võimalik uurida ainult võõrastest võimudest mahajäänut. Oma rahvuslikku pärandit hakati alles looma." Ühtäkki oli aga riigil kohustus kaitsta objekte, mida paljud ei sallinud.

Doktoritöös hakkas Jõekalda uurima, kuidas baltisakslaste endi seas mineviku ja kohaliku ajaloo avastamine toimus. Peagi ilmnes, et selles vallas on palju tegemata: "Me opereerime kunstiteaduses pidevalt ühtede ja samade põgusate järeldustega baltisaksa kultuuri kohta ja need muudkui korduvad ühest sissejuhatusest teise."

Just seetõttu võttiski Jõekalda ette allikate lähilugemise ning töötas läbi vanad saksakeelsed kirjutised, mis annavad aimu sellest, kuidas 19. sajandil arhitektuuri ja muinsuskaitse teemadega suhestuti.

Doktoritöö fookuses olev "pikk 19. sajand" kestis laias laastus Napoleoni sõdadest kuni Esimese maailmasõjani ning oli üle kogu Euroopa suur rahvuslike tunnete tõusu ja rahvusriikide tekkimise ajastu. Võiks arvata, et ka baltisakslased hakkasid sel ajal rõhutama oma kultuuri unikaalsust. Üllataval kombel see päris nii ei olnud.

19. sajandi teisel poolel ilmunud kohaliku kunstiajaloo käsitlustes püütakse pigem näidata, kuidas siinne pärand kuulub Euroopa pärandi hulka, mitte ei moodusta mingit eraldi üksust. Jõekalda leiab, et põhjuseks võib olla surve, mida baltisakslased tundsid korraga kahest suunast: nii alasid valitsenud tsaaririik kui üha enam pead tõstma hakanud maarahvas evisid identiteete, millega baltisakslased ühisosa ei tundnud.

Säärases vastandumise olukorras näis baltisakslaste jaoks oluline näidata oma tugevaid sidemeid mõjuka saksa kultuuri- ja keeleruumiga, mis oli juhtumisi ka kunstiteaduse kontekstis teenäitaja: "Koloniaalne sõnavara oli kindlasti baltisakslaste kasuks," sedastab Jõekalda.

Esivanemate portreed von Tiesenhausenite perele kuulunud Seli mõisas, mis sai 1905. aasta revolutsioonis tugevalt kannatada. Autor/allikas: ERM

Ääreala ja keskuse suhteid uurides unustatakse ära nüanss, et saksakeelseid kogukondi oli üle kogu Ida-Euroopa. "Baltisakslased on huvitavad just selles mõttes, et nad on mitmekordselt "teised". Maarahva seisukohast kehastas nende "kõrgkultuur" väikest keskust siinses perifeerias, ent baltisakslased ise võrdlesid end saksa aladel tegutsejatega ja tundsid pigem alaväärsust. Samas, huvitaval kombel olid ka esimesed saksa aladel ilmunud kunstiajalood kantud alaväärsuskompleksist omakorda itaalia ja kreeka klassikalise pärandi suhtes," avab Jõekalda laiemat tausta. 

Kui kaugele see alaväärsuste ahel läheb? Kas ka 19. sajandi itaallased ja kreeklased põdesid seetõttu, et nad ei olnud enam tsivilisatsiooni liidrid? "Tõepoolest," kinnitab Jõekalda: "selleks ajaks, kui inglise ja prantsuse autorid hakkavad neist suuri narratiive kirjutama, olid nad ise muutunud mõnevõrra marginaalseks."

20. sajandi alguses hakkavad baltisakslased oma identiteedi rahvusliku mõõtmega tõsisemalt tegelema. "Eriti pärast 1905. aasta revolutsiooni ja mõisate põletamist hakatakse pöörama tähelepanu siinsete mälestusmärkide baltilikkusele. Päris tuurid saab see sisse 1920. aastail pigem tagasivaatava viimse karjena kaduvale kultuurile," jutustab Jõekalda. 

Kas baltisaksa kultuur ongi kadunud? Seda mitte. "Meie jaoks vahest märkamatult hoiavad paljud perekonnad seda maailma endiselt elus. Tallinnaski on Baltisaksa Kultuuriselts Eestis. Siinmail see kogukond aga tõesti pärast 1918. aastat enam väga nähtaval positsioonil pole olnud ja suur hulk inimesi lahkus riigist juba toona." Jõekalda lisab, et oli küll üksikuid autoreid, kes jäid ka 1920.–1930. aastail aktiivseiks. Eestis oli sääraseid vähem kui Lätis, kus nende hääl kuni 1939. aasta ümberasumiseni enam kuuldavaks jäi. 

Jõekalda doktoritöö eesmärk oli juhtida tähelepanu sellele, et ajaloolised hinnangud pärandi küsimustes ei ole iseenesestmõistetavad, vaid kätkevad endas laetud momente, mis on otsapidi seotud nii tema allikmaterjaliks olnud kunstiajaloo, muinsuskaitse ja muinsushoole teemaliste tekstide kui ka tänapäevaga.

Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor Helge Kjellin (vasakul) ja tema tudengid lõunatamas Ridalas, kus nad olid keskaegset Püha Maarja Magdaleena kirikut konserveerimas. Autor/allikas: Johannes Grünthal/Tartu Ülikool

"Rahvuslikkusega seotud teemad on saanud viimastel aastatel väga relevantseks. Aasta tagasi sai sada aastat maareformist ning meedias oli debatt, kas meie peaksime baltisakslaste ees vabandama. Kolonialismi teemadega seostub otseselt ka tänavu lahvatanud liikumine Black Lives Matter," loetleb Jõekalda. 

Omal ajal nii siinse kunstiajaloo, muinsuskaitse kui ka konserveerimise ning restaureerimise arengu jaoks päästikuna mõjunud Oleviste kiriku 1820. aasta tulekahjust rääkides tõmbab ta aga paralleeli äsjase Pariisi Notre Dame'i põlenguga: "Just sellised momendid on pärandi mõtestamises võtmetähtsusega. Võib juhtuda, et alles mingi asja kaduvuse või ohtusattumise kaudu hakkame mõistma selle väärtust." 

Kristina Jõekalda doktoritööga "German Monuments in the Baltic Heimat? A Historiography of Heritage in the "Long Nineteenth Century"" saab tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: