"Ma ei saa öelda, milliseid viitevahendeid kõneleja kõige rohkem kasutab, sest see sõltub parasjagu käimasolevast vestlusest," ütleb Helen Hint. Oma peagi kaitstavas doktoritöös huvitaski teda, millest sõltub viitevahendi valik eesti keeles ja millised viitevahendid millelegi osutamiseks valitakse. Selleks kogus ta suulist keelematerjali katsetes, kus osalejad pidid ümber jutustama kas filmi või pildiseeria sisu, ning ammutas kirjalikke näiteid eesti keele korpusest.

Lühike, pikk ja ülipikk

Viitevahendi eesmärk on aidata kõnelejal kuulajale selgeks teha, kellest või millest jutt parasjagu käib. "Viitevahend on tavaliselt mingi nimisõnafraas, aga neid nimisõnafraase on väga erineva pikkusega," märgib Helen Hint. Kõige tüüpilisemalt kasutab kõneleja viitamiseks täiendita nimisõnu, käigu need siis olendite (poiss), esemete (raamat) või abstraktsete nähtuste kohta (armastus). 

Hindi sõnul võib vahel juhtuda, et eesti keele kõneleja lisab nimisõnale ka määratleja, mis käitub mõne artiklikeele artikli kombel, näiteks nagu inglise a või the. "Näiteks lauses Üks poiss sõitis rattaga viitab üks justkui umbmäärasusele. Võin ka teha lause See poiss kukkus natukese aja pärast maha, andmaks märku, et jutt on samast poisist, kellest eelmises lauses juba rääkisin," kirjeldab ta.

Viitevahend võib olla ka väga lühike, piirdudeski asesõnaga see või ta. Veel lühem võimalus on kasutada nullviitamist ehk viidatav üldse nimetamata jätta, näiteks nagu lauses Poiss sõitis rattaga, siis kukkus maha. "Selliseid lühikesi viitevahendeid kasutame siis, kui tegelasest või asjast on juba juttu olnud ja see, kes meid kuulab, teab, kellest räägime," selgitab Hint.

Kui aga mingi viidatav tuleb jutuks esimest korda, või kui kõneleja tahab juba mainitud tegelast mingil põhjusel rohkem esile tuua, võib viitamiseks kasutada ka mõnda pikemat fraasi, nagu see ilus väike poiss, keda ma eile kohtasin.

Kus on Harry Potter?

Doktorandi sõnul saab eristada tekstisisest ja tekstivälist viitamist. Tekstivälise viitamise korral osutab kõneleja millelegi, mis on tema läheduses või samas ruumis ja mõlemale vestluspartnerile nähtav. "Sellisel juhul võib viitamisele lisanduda käeviibe," kirjeldab Helen Hint. "Kui ütlen, et see laud siin on pruun, aga too laud seal on hoopis valge, võin näidata samal ajal käega."

Oma katsetes pööras ta tähelepanu aga just tekstisisesele viitamisele. "Vaatasin, kuidas kõnelejad viitavad asjadele, mis nad on oma keeleliste üksustega teksti sisse toonud ja mida kõnelemise ajal füüsilisel kujul nähtaval, või üleüldse olemaski ei pruugi olla," märgib ta.

Tekstisisene viitamine võimaldab rääkida ükskõik millistest reaalsetest ja kujuteldavatest asjadest, nähtustest ja olenditest, tähtis on lihtsalt see, et kõneleja ja kuulaja jagaks kõnelemise käigus suhteliselt sarnast arusaama viidatava olemusest. "Me saame näiteks Harry Potterile viidata, kuigi teda pole olemas ei minu ümbruses või mujal meile teada olevas ruumis, ega ilmselt üleüldse kusagil maailmas," selgitab Hint.

Niisiis sõltub kõneleja viitevahendi valik osalt viidatava asukohast ruumis. Lisaks sellele sõltub see kuulaja eeldatavatest teadmistest. "Kui kõnelejana eeldan või võin mingite vihjete põhjal eeldada, et kuulaja teab, millest ma räägin, siis võin valida lühema ja vähem sisulist tähendust omava vahendi," sõnab doktorant. "Kui aga arvan, et võib-olla kuulaja ei tea nii hästi, millest ma räägin, siis pean rohkem selgitama ja pikema vahendi valima."

Lisaks nendele üldisematele teguritele on Hindi sõnul aga veel hulk keelespetsiifilisi tegureid, mis viitevahendi valikut mõjutavad. Näiteks viidatava elusus on üks selline tunnus, mis võib selgitada koos määratlejaga üks esineva nimisõna kasutamist, nagu lauses Üks laps hakkas tuulelohet lennutama. "Samuti võib viitevahendi valik sõltuda sellest, kas fraas on lause aluse või sihitise rollis või kas viidatav asi või nähtus on abstraktne või konkreetne," selgitab doktorant.

Eestlane kaldub artiklite poole soomlasest rohkem

Helen Hint kutsus oma katsetesse osalema ka soome ja vene keele kõnelejaid. "Võrdlesin soome, vene ja eesti keele viitevahendeid, sest teatud vahendid, näiteks mõned asesõnad ja määrtlejad, on neis suhteliselt sarnased," põhjendab ta. Samas on nendes keeltes ka olulisi erinevusi, näiteks eesti keeles on üks, mõnes murdes ka kaks näitavat asesõna (see ja too), soome keeles on näitavaid asesõnu kolm (se, tämä ja tuo) ning vene keeles kaks (tot ja etot). 

"Kuigi need kõik on näitavad asesõnad, siis nende funktsioonid tegelikus keelekasutuses võivad olla väga erinevad," ütleb Hint. Teisisõnu võivad eestlane, soomlane ja venelane kasutada pealtnäha sama sõna hoopis eri viisidel. Samuti pole üheski kolmest keelest artikleid, mis ei takista aga kõigis neis määratlejatega definiitsust ja indefiniitsust väljendamast (eesti üks poiss, soome yks(i) poika).

"Huvitavalt tuli näiteks välja, et eesti keeles võrreldes soome ja vene keelega kasutatakse mõnevõrra rohkem määratlejaid," sõnab doktorant. Tulemus üllatas teda, kuna soome keeles on valida lausa kolme näitava asesõna vahel, mis võiksid käituda määratlejana. Venekeelsed katseisikud kasutasid määratlejaid aga suhteliselt vähe. "See oli jällegi huvitav, et kuigi need vahendid on põhimõtteliselt vene keeles olemas, siis vene keele kõnelejatel polnud vaja neid nii palju sel moel kasutada," tõdeb Hint.

Ehkki uurimistöös doktorant seda otseselt ei jälginud, võib pidev ingliskeelses keelruumis viibimine tuua kõneleja keelde rohkem artiklilaadseid sõnu. "Näiteks kui inimene üritab midagi tõlkida inglise keelest eesti keelde ja tekstis on definiitne artikkel the, siis inglise keele eeskuju võib mingil määral mõjutada ka tema valikuid. Võimalik, et kõnelejal tekib siis tahtmine öelda see poiss ja see raamat kogu aeg," kirjeldab ta.

Uuringu tulemusi saab Hindi sõnul edaspidi kasutada näiteks väikelaste kõne arengu uurimisel ja toetamisel. Kahe- kuni kolmeaastased lapsed ütlevad sageli see, ilma et vanem näeks, mille kohta see käis. "Mingis vanuses lastel veel ei ole arusaama, et seda, mis on minu peas, ei ole kuulaja peas, ja et ma pean edasiantava kujutluspildi kuidagi keeleliste vahenditega tekitama," selgitab doktorant.

Viitevahendite kasutuse parem mõistmine võib aidata õpetajatel toetada kooliealiste laste jutustamis- ja seletamisoskuse arengut. "Võimalik, et tulemused on abiks ka keeletoimetajatele, kes ilmselt nii mõnigi kord peavad pead murdma selle üle, kas üks või teine asesõna on mingis lauses arusaadav või mitte," arutleb Hint.

Helen Hint kaitseb üldkeeleteaduse erialal doktoritööd "From full phrase to zero: a multifactoral, form-specific and crosslinguistic analysis of Estonian referential system" ("Fraasist nullini: eesti keele viitamisvahendite mitmefaktoriline, vormispetsiifiline ja keeltevaheline analüüs") 14. septembril Tartu Ülikoolis.