Unistus, mis sai võimaluse realiseeruda, kui 1801. aastal langetas keiser Aleksander I lõpliku otsuse: ülikooli ei rajata Kuramaale Miitavisse (tänane Läti linn Jelgava), vaid Liivimaale Tartusse! Kaks aastat hiljem saabus linna Johann Wilhelm Krause – Tartu ülikooliansambli arhitekt, kirjutab Kadri Asmer konverentsi “Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses“ koordinaator.

Valgustusajastul sündis uus ülikooli idee ja visioon sellele vastavast arhitektuurist, mis levis Euroopast Ameerika Ühendriikideni. Nii mitmeski mõttes on 19. sajandil kujunenud ülikoolilinnakud peegelpildiks muutustele, mis leidsid aset ühiskondlikus teadvuses ja sotsiaalsetes suhetes ning mis lõppkokkuvõttes viisid tänase moodsa maailma välja kujunemiseni.
Toonases tormilises tõusulaines sündis ka Tartu ülikooli arhitektuuriansambel, mis on üks ehedamaid ja paremini säilinud näiteid valgustusaegsest ülikoolist.

Esimest korda saabus Johann Wilhelm Krause Tartusse 12. veebruaril 1803. aastal ning tehes esimesi jalutuskäike Toomemäel, mida toona kasutati linna karjamaana ja kuhu igaüks võis maha panna prügi, oli ta sunnitud ehmatusega tõdema: „Ja siia kavatseti rajada alma mater!“

Sellest hoolimata visandas ta paari päeva jooksul väikesele sinakashallile paberile tulevase peahoone esimese joonise ja juba 27. aprillil 1803 said ülikooli projektid ja eelarved kinnitatud – kulunud oli vaid natuke üle kahe kuu.

Peahoonele asukoha leidmine oli keeruline. Kaaluti nii Toomemäge kui Emajõe kallast, kuid lõpuks langes otsus võtta kasutusele tühjalt seisev Maarja kiriku plats, mis tähendas, et kihtide viisi kaevati lahti haudu ja hauakambreid. „Raskusi tuli ette pea igal sammul: 12–13 jala sügavusel satuti inimluudele. /---/ Ühel hetkel tabas ehitajaid aga veel ebameeldivam üllatus – kaevandi põhjast keskaegsete müüride vahelt läikis vastu vesi. Seisti silmitsi Tartu ühe peamise probleemiga: ehitamine Emajõe soisel lammil nõudis kulukaid lisatöid ja palju tööjõudu.“

Nii kirjutavad kunstiajaloolased prof. Juhan Maiste ja Anu Ormisson-Lahe “Johann Wilhelm Krause. Ülikool Emajõe Ateenas” neljandas kataloogis.

Peasissepääsu alla peidetud varandus

1805. aasta varakevadel algas Maarja kiriku müüride õhkamine ning 15. septembril asetati peahoonele nurgakivi, mis tahuti välja vanast hauakivist ja paigutati ülikooli peatrepi kõrvale.

Peasissepääsu alla asetati aga kast, millesse pandi samast aastast pärinevad mündid, ülikooli kroonika koos tähtsamate kuupäevadega. Prof. Maiste ja Ormisson-Lahe lisavad, et „samas leidus ka sündmusse puutuvate isikute loetelu. Krause oli muretsenud pidulikkuseks vajalikud tööriistad – hõbedase rulli, terasest haamri ja kellu. Lisaks pandi kasti dokumendid, milles olid andmed kaasaegsete toidu- ja materjalihindade ning päevapalkade kohta.“

Selle päeva tähtsaim mees oli aga arhitekt J. W. Krause ise. Ülikooli pidulik sisseõnnistamine leidis aset 31. juulil 1809.

Ülikooli aeg

Tulevane ülikoolilinn ehmatas esmapilgul nii Krauset kui ka mitmeid siia saabunud professoreid. Tartu ülikooli raamatukogu esimene direktor ning ülikooli kunstimuuseumi rajaja Karl Morgenstern on Tartusse saabudes märkinud:

„Seisin kurvameelselt väikese postijaama akna juures, silmitsedes platsi keskel olevaid üksikuid inimesi /---/ ja vastas asuvaid väikesi puumaju. Ühes sellises siis hakkabki elama sõber Jäsche, ja ka sa ise hakkad ühes sellises elama, ja piiratud maalinnakeses kaovad sinu parimad aastad kaugel kõigest maailma ilust /---/.“ (Lea Leppik. Kus elas Tartu professor? – Johann Wilhelm Krause. Ülikool Emajõe Ateenas. Kataloog 4. Tartu Ülikool, 2016, lk. 459.)

Seni kuni käisid ülikooli hoonete ehitustööd toimusid suur osa loengutest professorite erakorterites, kust võis leida ka ülikoolile kuuluva kateedri ja auditooriumipinke.

Sagedaseks probleemiks kujunes aga loengute ebaühtlane algusaeg. Nimelt on 1802. aastal ülikooli nõukogus tõstatud probleem raekoja kellaga, mis oli ülikooli õppetöö toimimiseks liiga ebamäärane. Saaga kellade ümber jätkus, kuni 1824. aastal pandi Friedrich Wilhelm Struve algatusel peahoonesse pendlikell.

„Struve ise lubas hoolitseda, et see oleks alati rihitud tegeliku päikeseaja järgi, ning et raekoja kella kontrollitaks ülikooli oma järgi. Niisiis kehtis Tartus tõesti ülikooli aeg,” kirjutab kogumikus “Ülikool Emajõe Ateenas” Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor Lea Leppik.

Tartu linn elas ülikooli rütmis, mis tekitas pingeid ja vaidlusi Tartu rae ning ülikooli vahel. Ülikool tähendas privileege ja tegutses sõltumata linnaisadest, lähtudes oma jurisdiktsioonist.

Kadri Asmeri koostatud artikkel põhineb kogumikul „Johann Wilhelm Krause. Ülikool Emajõe Ateenas. Kataloog 4“. Selle koostajad on prof. Juhan Maiste ja Anu Ormisson-Lahe ning kaastööd on teinud mitmed uurijad nii Eestist kui välisriikidest. Tegemist on mahuka uurimusega, mis keskendub Tartu ülikooli arhitektuurile ja J. W. Krause loomingule. Kõne all olev kogumik on viimane talle pühendatud neljaosalisest sarjast.

Tartu ülikooli arhitektuuriansambel ning valgustusajastul kujunenud ülikoolilinnakud ja kultuurielu Venemaast Ameerika Ühendriikideni võtab vaatluse alla rahvusvaheline konverents „Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses / The University Landscape in the Light of the Enlightenment“, mis toimub Tartu ülikoolis 5.–7. oktoobril.