Kui vanasti hirmutasid täiskasvanud lapsi haldjate ja kodukäijatega, siis tänapäeval saavad laste hirmud toitu massimeediast. Lapsed kardavad sotsiaalmeedias, YouTube'is, uudistes ja filmides kohatud olukordi ja tegelasi. Samas pakuvad lapsed ise välja lahendusi, kuidas mingi hirmuga toime tulla.

Hiiemäe eristas koolipärimuse kogumisvõistlutele laekunud hirmukirjeldustes kolme suuremat teemat. Nimelt keerlevad laste hirmud keskkonnamuutuste, üleloomulikke olendite ja lähedastega juhtuvate õnnetuste ümber.

"Üldistest hirmudest on universaalseimad vast hirm pimeduse ees ja hirm, et enda või lähedastega võib midagi halba juhtuda," ütleb ta.

Värvikad loodushirmud

Hiiemäe kirjutab, et lapsed veedavad õues mängimise asemel üha rohkem aega nutiseadmetega. Nii pole midagi imestada, et üleilmsed kliimamuutused, Amazonase metsapõlengud ning looduskatastroofid on tänapäeva lapsele südamelähedasemad, kui koduõuel toimuv. Kaasa elatakse ka oma eakaaslasest kliimaaktivisti Greta Thunbergi tegemistele.

Omajagu kirjeldasid lapsed veel kartust mõne eksootilise looma ees. Hiidämbliku või -konnaga pole päriselt kohtunud ilmselt ükski hirmujuttu kirjutanud laps. Ometi laekus võistlusele töid, kus jubedat kohtumist unenäos või lihtsalt foobiat kellegi ees kirjeldati värvikalt ja isegi võimendatult.

Meediast tuttav emotsionaalne stiil kandub edasi ka kohalike olude kirjeldustesse. Näiteks kirjeldas üks laps õudset kujutluspilti kohtumisest verejanuliste huntidega. Süžee pärines tema vanaema meenutusest sõja aja kohta, kuid kirjelduse stiilis ning kartuses, et hundid imevad kirjutaja verest tühjaks, näeb Hiiemäe massimeedias leviva vampiiripärimuse mõju.

Kes luurab voodi all?

Lapsed pelgavad üleüldse igasugu üleloomulikke olendeid. Hiiemäe sõnul on selline hirm kultuuris universaalne. "Ent see, milliseid olendeid täpsemalt kardetakse ja kuidas end hirmude vastu kaitstakse, on olulisel määral ajastu- ja kultuurispetsiifiline," ütleb ta.

Pimedustki on lapsed kartnud läbi aegade. Igal ajastul väljendub see aga isemoodi. Viimaste kümnendite koolipärimuses kirjeldavad lapsed kujutlust voodialusest kollist. Viimane haaravat kinni lapse teki alt välja jäänud käest või jalast.

 Muud üleloomulikud olendid laste hirmujuttudes pärinevad filmidest ja internetimeemidelt. Näiteks laekus võistlusele kirjutisi hirmust Slendermani ees. Slenderman on pikk must näojoontetu olend, kelle pildid hakkasid internetis levima alates ühest 2009. aasta fotolavastusest. Samuti kirjeldas üks laps hirmu, et "Sõrmuste isandast" pärinev küürakas pahalane Guglunk varitseb teda selja taga, kui ta WC-s käib. "Jäi küll mulje, et olendihirmu puhul võib rääkida kultuuriuniversaalist, ent see, milliseid olendeid täpsemalt kardetakse ja kuidas end hirmude vastu kaitstakse, on olulisel määral ajastu- ja kultuurispetsiifiline."

Kuna viimaste kümnendite menukaim lastele ja noortele mõeldud saaga oli "Harry Potter", esineb sealt pärit tegelasi ja nähtusi laste hirmujuttudes palju. Mõni laps kardab filmis nähtud juhmistavaid koletisi dementoreid, teine aga väidab end kaitsvat raamatutest tuttvate loitsude abil.

Hiiemäe sõnul säilivad laste teadvuses tõenäoliselt ka vanema pärimuse hirmutusolendid. "Eesti väikelinnades ja külades nähakse nii tapjakloune kui vanu häid kummitusi, kellest ollakse kuulnud juba näiteks vanavanematelt," ütleb ta.

Hirmu võivad esile kutsuda ka täiesti ootamatud meediavormid. Näiteks kartis üks laps nohuravimi reklaamis arsti kehastanud näitlejat Peeter Oja, kes ähvardas reklaamis võikal häälel nohuse nina maha lõigata. Samuti kardab osa lapsi eakohaste Disney multifilmide tegelasi ning "Muumioru lugudest" tuttavat sünget metsaelukat Urri.

Surnud lähedased on lähedal

Lähedastega seoses kardavad lapsed perekonna ja sõprade kaotust ning üksindust. Hirmutav tundub ka mõte kodu kaotamisest. Näiteks kirjeldab üks laps ängistavat unenägu, kus tundis end võõrana, sattudes enda koju aastakümnete eest ning seejärel kauges tulevikus.

Surnud lähedases näevad lapsed sageli aga kaitseinglit või head abilist. Kirjutistes kohtab ka kaotusvalu ning lahkunud pereliikme haual käimist. Kaotusvaluga tulevad lapsed toime maagiliste kujutluspiltidega: näiteks peab üks laps vanaema matusepäeva ilusat ilma vanaema vaimu kätetööks.

Tüdrukute lugudes kohtab partneriotsingutega seotud hirme. Kirjeldatakse unistusi ideaalpartnerist, kuid kirja on pandud ka hoiatusi pettasaamise, ootamatu raseduse ja abordi eest. Hiiemäe näeb siin romantiliste noortefilmide mõju.

Siiski, lapsed ei kirjelda pelgalt hirmu, vaid ka viisi, kuidas mingi hirmuga toime tulla. Hiiemäe sõnul on säärane hirmuga toimetuleku kultuur lastepärimuses uus nähtus.

"Enda aktiivse toimetulijana tundmisele on kaasa aidanud üldine lapse rolli olulisuse muutumine ühiskonnas ja ka vastav massimeedia mõju," ütleb ta. "Näiteks filmides laste nutikuse kujutamine keeruliste olukordadega toimetulekul."

Reet Hiiemäe Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikkel põhineb 1992., 2007. ning 2018. aasta koolipärimuse kogumisvõistlusele laekunud töödel. Kogumisvõistlustel osalesid 4.-12. klassi õpilased.