Suur osa viimaste kümnendite romantilisi filme Läänes sisaldab stseeni mehe põlvelelaskumisest ja kihlasõrmuse väljavõtmisest, mille peale naispool väljendab üllatust, olgugi et ta on tihtilugu seda akti ehk vaikselt juba pikalt oodanud. See on sissekujunenud sotsiaalne käitumine, mis isegi sugude võrdsustumise ajastul ei ole stereotüübina oma aktuaalsust kaotanud.

Kallihinnalised tunded ja "armastuse veen"

Tõenäoliselt vanimad säilinud andmed abielusõrmuse kandmisest pärinevad umbes 5000 aasta tagusest ajast. Kirjeldustest, milles räägitakse hoopis tarna- ja pillirookõrtest punutud või keeratud sõrmuste kandmisest. Vähehaaval asendati vähesäilivad sõrmusematerjalid kestvamatega, näiteks luu, naha, kivi või metalliga. Mida kallim ja erilisem oli materjal, seda suurematele tunnetele see pidi viitama, demonstreerides ühtlasi ka sõrmuse kinkija suuremat jõukust.

Vanas Roomas aga ei osutanud kallis sõrmus mitte naise suhtes tuntava armastuse suurusele, vaid toimis pigem omandimärgina. Ka Vana-Kreeka müütidest tuntud tuletooja Prometheuse sõrmus on seotud vabaduse ja allumise sümboolikaga. Jumal Zeusi poolt igaveseks kaljule aheldatuks määratud Prometheus sai ühte ahelalüli sõrmes kandes ka pärast sealt vabanemist täita Zeusi tahet.

Faktile, et sõrmuste teema puhul oli ka antiikajal ikkagi mängus ka tunded, osutab toonane arstide-anatoomide arusaam, mille järgi inimese vasaku käe neljandast sõrmest viib otse närviühendus vena amoris ehk "armastuse veen" südamesse. Nüüdisteadlased pole küll paraku sellist veresoont inimkehas üles leidnud.

Sama antiikperioodiga on seostatud ka sõrmustele graveeringute tegemise kombe algust. Nüüdisajal piirduvad need enamasti partneri nime, daatumi või mõne sümboliga. Kui vaadata sümboolikat laiemalt, siis ringi kujutist, millel pole algust ega lõppu, tuntakse lõpmatuse sümbolina ka paljudes muudes kultuurides peale Egiptuse oma. Samuti seoses muude objektidega. Näiteks vööga, mis on ka Eesti pärimuses tuntud samuti maagilise esemena.

Lõpmatuse sümbol võis olla keskne ka näiteks kaitsva amuletina kantud sõrmuste puhul või siis nunna ja Kristuse vahelist sidet märgistava sõrmuse puhul. Ka sõrmuse sees olev avaus ei olnud lihtsalt auk, vaid seda tajuti teatava ruumi või isegi läbipääsu või uksena, mille kaudu on võimalik kontakt reaalsusega, mis jääb tavalisest surelikust maailmast väljapoole.

Romantilises kontekstis tähistab sõrmus seega lõppematut ja surematut armastust. Oma lisasümboolika on ka analoogiamaagial. Kuna tihtilugu kandsid samasugust sõrmust mõlemad partnerid, pidid need sõrmused tagama siis armastajate vahel nähtamatu sideme pika kestmise.

Sõrmus kui värav tulevikku

Usk sõrmuste maagilisse jõusse on tuntud ammusest ajast paljudel rahvastel, näiteks nii mõneski kultuuris võetakse surnul sõrmused sõrmest, et tema hing saaks vabaks pääseda. Eesti rahvausundis on olulisel kohal eelkõige just hõbesõrmused, mida on kasutatud võimsa kaitse ja ka ennustusvahendina. Näiteks üks Raplamaalt üles kirjutatud tekst kõlab nõnda: "Vanad rahvas pidasid alati hõbesõrmust sõrmes, ehk kandsid muud hõbe asja kaasas. Siis ei hakand sant sõna külge ega saanud maa-aluse haigust."

Samuti kirjeldatakse sõrmuse kasutamist Eesti ennustusrituaalides, kus sõrmus võis toimida näiteks pendlina või siis loodeti klaasi põhja asetatud sõrmusesse vaadates tulevikku näha. Kristlikus maailmas on andmeid sõrmuste kasutamisest pulmatseremooniates alles üheksanda sajandi lõpust.

Küll aga võisid tolleaegsed sõrmused olla ohtralt dekoreeritud näiteks graveeringutega, mis kujutasid tuvisid või lüürasid või kahte üheks seotud kätt. Katoliku kiriku arvates olid sellised sõrmused liiga paganlikud, mistõttu alates 13. sajandist muudeti kihla- ja abielusõrmused oluliselt lihtsamaks. Ajaloo vältel on neid torgatud nii parema kui ka vasaku käe sõrmede otsa, kuid eelistatud oli siiski vasak käsi. Ja ühe pragmaatilisema seletuse järgi oli selle põhjuseks asjaolu, et kuna enamik inimesi on paremakäelised, kasutatakse vasakut kätt vähem ja seega kulutatakse ka kallist sõrmust vähem.

Tänapäeval kulub ainuüksi Ameerika Ühendriikides igal aastal kihlasõrmuste tootmiseks 17 tonni kulda. Ehk oleks keskkonnasäästlikkuse ajastul aeg hakata mõtlema tagasipöördumisele Vana-Egiptuse kõrkjasõrmuste poole?

Reet Hiiemäed küsitles saates "Huvitaja" Krista Taim.