"Lühidalt kokku võttes on mask näokate, mille eesmärk võis traditsiooniliselt olla lisaks kaitsmisele ka varjamine aga ka kellekski, teiseks kehastumine, hirmutamine või ka meelelahutus. Seda näiteks näitekunsti korral," rääkis Hiiemäe "Huvitaja" saates.

Ajaloos on inimesed maske näole tõmmanud mitmel eesmärgil korraga. Kuigi tihtipeale põimusid kandja jaoks tseremoniaalsed ja kunstililised kaalutlused, pakkus mask eeskätt kaitset. "Näiteks võidi maske kasutada tervendamisel viljakuse või saagi ja jahiõnne tagamisel, aga ka matustel, halbade jõudude eest kaitsmisel või sõjas vaenlase peletamisel," seletab folklorist.

Vanimad maskid pärinevad Hiiemäe sõnul mõnekümne tuhande aasta tagusest ajast. Varases ühiskonnas kanti neid rituaalide ajal.

"Seega on maskid ja maskitseremoonia olnud oluline lüli ühiskonnas tasakaalu hoidmisel ja taastamisel," tõdeb teadlane. "Kusjuures maskikandmise üks funktsioone on olnud üksikisiku ego ja identiteedi allasurumine kollektiivse õnnestumise ja positiivse muutuse nimel."

Maskikandja võim

Reet Hiiemäe kirjeldab maskikandmist traditsioonilisemates ühiskondades, kus maski ette seades saab inimene kontakti esivanemate vaimude või väega.

"Muuhulgas leidub kirjeldusi lääne-aafrika rituaalidest, mille puhul kantakse sedavõrd suurt üleloomulikku väge kandvaid maske, et osalejate teele jäävad ilma maskita külainimesed peavad kõik oma tegemised katki jätma ja siseruumidesse varjuma, selleks et kokkupuudet selle väe mõjuga vältida," toob folkorist näiteid.

Meilgi tuntud mardisantidel või jõulusokul on sarnane, kuigi veidi vastupidine võim. Maskeeritud sokk või sant tõi taluperre üleloomulikust vaimumaailmast õnne. See tähendas, et majapidamise hea käekäigu tagamiseks tuli maskikandja kindlasti tuppa lasta.

"Niisiis võib üldistada, et maskikandjal on ilma maskita inimese ees võim ja eesõigus," tõdeb Hiiemäe. "Isegi klassikalistes märulifilmides sukka peas kandvatel pangaröövlitel täidab maskeerimiseks tarvitatav sukk samasugust võimu ja kaitsefunktsiooni, mis on täheldatav rituaalse maskikasutuse puhul." Pangaröövli maskil pole tema sõnul lihtsalt maagilist mõõdet.

Katkupärimus uues kuues

Katkupärimust uurinud Reet Hiiemäe näeb praeguse koroonakultuuri ja sajanditetaguste katkulugude vahel sarnasusi. Näiteks saab mis tahes haiguse puhul maskist sümboolne barjäär puhta ja ebapuhta sfääri vahel. Samuti võivad maskikandjad teistes hirmu tekitada.

"Suurte katkuepideemiate ajal juba 14. sajandil kandsid katkuarstid mitmel pool Euroopas pika nokataolise eenduva ninaosaga maske, mille külge võidi lisaks riputada ravimtaimi, lootes nende abil kaitset veelgi suurendada. Puutekontakti vältimiseks võisid arstid kanda lisaks ka kindaid ja keppi," kirjeldab teadlane.

Võrdluseks suhtuti Hiiemäe sõnul koroonaepideemia algupoolel maskikandjatesse samuti tõrjuvalt. Neis nähti haiguse levitajaid ning nende suhtes võidi käituda agressiivselt. "Mõned psühholoogid on tõendanud, et rohkete kaitsemaskides inimeste nägemine suurendab inimestes ohutunnet, kuna mask signaliseerib lisaks kaitsele rõhutatult ka haigusjuhu kohalolekut," ütleb folklorist, kuid lisab, et maskis inimese nägemine võib motiveerida nägijat ennastki maski kandma.

Kaitsemask on võrreldav kaitsemaagilise talismaniga, võtab Hiiemäe mõttekäigu kokku. "Selle kandmine ja kas või ainult omamine annab teatava kontrollitunde. Tänapäeva individualiseeritud ja originaalsust otsivas maailmas on kollektiivne kaitsemaskide kandmine samas üks väheseid tegevusi, mida ajendab nii vajadus iseennast kaitsta kui ka isetu soov ühise kriisiületamise järele," tõdeb ta.

Katkupärimuse uurija Reet Hiiemäe kõneles Vikerraadio saates "Huvitaja" 20. mail.