Eeskätt kirikliku tartu kirjakeele raamid ulatuvad Tothi käsitluse järgi 17. sajandi keskpaigast kuni 1913. aastani. "Tartu keele väljasuremise aega määrates kontseptualiseerisin 1913. aasta õpiku "Kodolaste raamatˮ viimase tartukeelse raamatuna. Tartu keele tuum on vastavalt minu kontseptsioonile Wastne Testament (ilmunud aastatel 1686 - 1905), millele vastavalt olen tartu keele perioodid määranud," selgitas doktorant.

Doktoritöö raames üritas Toth sõeluda välja selles leiduvaid murdekeele elemente ja eristada neid keelekorralduse käigus tekkinud kirjakeele elementidest. Samuti käsitles ta tartu keele lugu globaliseerumise nähtusena.

Esimese lõunaeesti grammatika autor oli kirikuõpetaja ja piiblitõlkija Johannes Gutslaff. Toth tõi välja, et Gutslaffi erinevates eestikeelsetes tekstides saab eristada kaht kirjaviisi süsteemi. Tema enda grammatika kirjaviisi iseloomustas diakriitikute (tähtedele lisatav märk häälduse esitamiseks) kasutamine. Vana Testamendi tõlke kirjaviisile oli aga tüüpiline pikendus-h rakendamine.

Toth ei nõustunud tuntud keele- ja murdeuurija Hella Keema arvamusega, et Lõuna-Eestile omane vokaalharmoonia oli Gutslaffile võõras nähtus. Keeleteadlase ja TLÜ emeriitprofessori Mati Hindi järgi osutab doktoritöö autor Gutslaffi ortograafia fonoloogilisusele: järgsilbis ei tähistatud vokaali kvaliteeti nii täpselt kui rõhusilbis.

Samuti käsitles doktorant tartu keele lugu oma aja globaliseerumise ilminguna. Autori sõnul on tartu keel sündinud tänu tolle aja üleilmastumisele. Mikroglobaliseerumine ilmnes tookord Euroopa suurtes piirkondades saksastumisena, makroglobaliseerumine aga antiikaja varemetel tekkinud kristliku Euroopa kultuuri levimisena.

Szilard Tibor Tothi väitekirjaga "Tartu kirjakeele raamid Johannes Gutslaffi grammatikast (1648) "Kodolaste raamatuni" (1913) saab tutvuda TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA. Töö juhendajad on TLÜ professor Reili Argus ning Tartu Ülikooli professor Helle Metslang. Oponendid on Tartu Ülikooli dotsent Külli Habicht ning TLÜ emeriitdotsent Jüri Viikberg.