Keelelisest viisakusest rääkis Tartu ülikooli üldkeeleteaduse professori Renate Pajusalu, kes on varem ERR Novaatoris kirjutanud “Kas tohib sinatada või peab teietama?”.

Loengul rääkis professor Renate Pajusalu, mida mõeldakse keeleteaduses viisakuse ja ebaviisakuse all ja kuidas see avaldub eesti keeles. Kuigi viisakust on uuritud rohkem kui ebaviisakust, ei ole kummagi jaoks olemas väga head seletust. „Viisakus ja ebaviisakus kujunevad alati käimasoleva vestluse kontekstis, nende uurimine peab suutma vestluskonteksti tuvastada ja arvestada,“ arutles Pajusalu.

Juttu tuli ka pöördumisvormi valikust, (kas sina või teie või kuidagi hoopis teisiti), samuti palvete vormistamisest, (kas ütleme anna siia! või kas te saaksite mulle ulatada...?) ja muudest viisakuse ja ebaviisakusega seotud nähtustest eesti keeles. Ta rääkis põgusalt ka suhtluskäitumise keeltevahelistest erinevustest. Näiteks tõdes ta, et Soomes sinatatakse rohkem kui Eestis, kuid venelased jällegi teietavad rohkem kui eestlased. Kusjuures, sinatamise või teietamise valimisel tundub nii soomlaste kui venelaste puhul vestluspartneri vanus olulisem olema kui eestlaste seas.

Pöördumisvormi valik sõltub paljudest eri asjadest. Ühele eestlasele tundub imelik teietada oma tädisid-onusid, teine eestlane peab normaalseks teietada endast 20 aastat vanemat õde, kõneles Pajusalu.

Samas näitavad uuringud, et nii eestlased kui soomlased kirjutavad õppejõule sageli nii, et nad pöördmumisvormi ei valigi: suhtlus toimub ilma sina- või teie-vormita.

Tuues mitmeid näiteid distanseeruvast ja lähendavast viisakuse strateegiatest, tõdes professor, et suur osa käitumisest on lihtsalt normaalne ja iga kord ei peagi juurdlema, kas tegemist on viisakuse või ebaviisakusega.

Ettekande salvestas Tartu ülikooli televisioon UTTV. Ülikooli varasemad emakeelepäevaseminaride ülesvõtted on järelvaadatavad UTTV videoteegis.