Keeleteadus eristus muust filoloogiast (kuhu kuuluvad ka näiteks kirjandusteadus ja folkloristika) selgemalt ajaloolis-võrdleva uurimistraditsiooni tekkimisel 19. sajandil, mil keeles esinevaid sõnu ja grammatilisi vorme hakati seletama nende ajaloolise kujunemise kaudu, mis avaldus häälikumuutustes; arvesse võeti lähedaste keelte andmeid ning selle kaudu jõuti keelte kaugema ajalooni, rekonstrueeriti algkeeli ning selgitati keelte sugulust.

Tänu sellele teame näiteks, et eesti keel on ungari keele sugulaskeel: neis keeltes on palju sõnu, mis on tagasi viidavad ühisele algkeelele. Mõlemad keeled kuuluvad Uurali keelkonda, kuhu kuuluvad ka näiteks soome, vadja, liivi, komi, udmurdi, handi, ersa keel (soome-ugri keeled). Veelgi ajas kaugemale ulatuv sugulus on aga leitud olevat neenetsi, kamassi, sölkupi ja teiste samojeedi keeltega. Uurali keelte arv ei ole muide täiesti selge, see sõltub sellest, mida pidada keeleks, mida murdeks. Nii on Ethnologue’i kataloogis loetletud 38 Uurali keelkonda kuuluvat keelt, seal hulgas eraldi keelena ka võro, mida tavakäsitluses peetakse pigem eesti keele murdeks.

Seega ei vaja keeleteadus omaette teadusalana tõestamist-õigustamist. Samas olen sageli kogenud, et tavainimese jaoks jääb hämaraks, millega õigupoolest tänapäeva keeleteadus tegeleb.

Paljudele seostub keelega tegelemine eelkõige õigekirjareeglitega, kuid need on olemuselt pigem ühiskondliku kokkuleppe küsimus kui teaduse uurimisvaldkond. Üha tehnokratiseeruvas ühiskonnas küsitakse sageli, mis keeleteadusest kasu on? Rahvas ootab teaduse väljundina midagi praktilist, keeleteaduse kontekstis on selleks siis näiteks sõnastikud, masintõlkesüsteemid või laiale lugejaskonnale suunatud grammatikakirjeldused. Publikatsioonid rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud tippajakirjades, mida teaduspoliitika keeleteadlaselt esmajärjekorras ootab, ei tegele ilmtingimata aga praktiliste küsimuste lahendamisega. Ka eriala sees on vahel tunda, et paljud kolleegid on kaotanud pea ega õigupoolest tea, kellele nende töö suunatud peaks olema. See dilemma on tuttav ilmselt kõigile rahvusteadustega tegelejatele.

Kõigepealt meenutuseks: teaduse esmane ülesanne ongi otsida üha uut, ka sealt, kus just kui kõik juba teada on. Teadus eeldab eelkõige uudishimu, vastasel korral seda teha ei saagi. Uudishimu viib edasi ja aitab leida uut. Alles seejärel on võimalus seda kuidagi rakendada.

Mis on keeleteadus?

Mida seal uurida on, me kõik oskame ju eesti keelt? Oskame tõesti. Aga kas me oskame ka seda ammendavalt kirjeldada? Mõista ja selgitada näiteks oma väljamaa sõpradele, mille poolest eesti keel erineb teistest keeltest? Aga mille poolest sarnaneb teiste keeltega? Miks me ütleme vahel ei ole, vahel aga pole? Kas lausetel Teda pole praegu kodus ja Ta ei ole praegu kodus on ka mingi tähenduserinevus ja mis tingimustel üht või teist varianti kasutatakse? Selliste küsimustega jääb enamik inimesi juba jänni. Tavateadvusse on ehk jõudnud, et eesti keele 14 käänet või kolm väldet on midagi erilist, aga kui eriline see nüüd ongi?

Keeleteaduse küsimused ei piirdu ainult emakeele asetamisega mingisse konteksti. Küsimusi võib esitada väga erinevatest vaatenurkadest. Millised on need teadvustamatud protsessid, mille kaudu meie igapäevane suhtlus toimib? Mille poolest erinevad kõneldud ja kirjutatud keel? Miks väljendatakse üht asja ühes keeles ühtmoodi, teist asja teistmoodi? Mille poolest on keeled omavahel sarnased, mille poolest erinevad?

Kust tulevad sõnad keelde? Kuidas sõnu ja lauseid hääldatakse ja kuidas need kirja panna? Millest sünnib grammatika ja mida see õigupoolest väljendab? Kuidas sõltub inimese keelekasutus ühiskonnast, inimese kognitiivsetest võimetest, geograafilisest paiknemisest ja päritolust? Kas keel on rohkem see, mis on meie peas mingi süsteemina olemas, või pigem see, kuidas me seda süsteemi erinevates suhtlusolukordades kasutame? Kuidas keel ajas muutub? Kuidas keeled üksteist vastastikku mõjutavad? Selliste küsimuste hulk võib olla lõputu ja neile vastuste otsimisega keeleteaduses tegeletaksegi.

Need väga erinevad küsimused keele erinevate tahkude kohta on muutnud keeleteaduse heterogeenseks teadusalaks, millel on väga palju erinevaid koolkondi ja suundumusi. Ja neid koolkondi tuleb pidevalt juurde, ning vahel tundub, et iga ambitsioonikama keeleteadlase unistus on luua oma keeleteooria ja leida sellele järgijaid. Samas ongi vaja pidevalt uusi teooriaid ja lähenemisi, sest enamasti toovad need kaasa uue vaatenurga keelele.

Arusaamine keelest ja sellest kuidas seda peaks uurima, on keeleteaduses läbi teinud mitmeid muutusi. Kui võrdlev-ajalooline koolkond püüdis välja selgitada keele vanemat ajalugu, siis sellele järgnenud strukturalism ja sellest edasi arenenud generatiivne paradigma pööras enam tähelepanu keele ülesehitusele ja toimimisele sünkroonselt, jättes kõrvale ajaloolise mõõtme.

Eriti mõjukas on keeleteaduse ajaloos olnud generatiivne grammatika, mis on 1950-1960ndatel Noam Chomsky loodud keelekirjeldussüsteem, mille eesmärk oli selgitada seda, kuidas inimene keelt omandab ja genereerib. Selle teooria edasiarendused on senini kõige laiemalt levinud keeleteoreetiline paradigma USAs, aga ka paljudes Euroopa maades.

Kuigi ka eesti keeleteaduses on 1960-1970ndatel generatiivse grammatikaga üpris palju tegeldud, on see meil siiski tänapäevaks pigem hüljatud. Generatiivses paradigmas on tähelepanu struktuuril ja selle formaliseeritud kirjeldamisel, mitte aga struktuuri ja inimmõtlemise, suhtlussituatsiooni ja kasutuskonteksti seostel. Mistahes lihtsustatud ja universaalsust taotlevad formalismid aga ei suuda kogu seda kirjusust arvesse võtta. Ja nagu tavaliselt, põhineb ka see keeleteooria inglise keelel, ent keeleteadus peab suutma selgitada ja kirjeldada kõiki keeli. See toob kaasa mingite nähtuste alakäsitluse või käsitlemise jäikuse: surumise kategooriatesse, mis sellele keelele loomulikud pole.

Keeletüpoloog Martin Haspelmath, üks mõjukamaid tänapäeva keeleteadlasi, on leidnud, et see on lisaks generatiivsele paradigmale ka muude keeleteooriate probleem: teatud keele nähtusi käsitletakse mõistete ja terminite kaudu, mis selle keele seisukohast ei ole päris sobivad, keeltele surutakse peale kirjeldusmall, mis on aga võib-olla loomulik vaid selle keele jaoks, mille põhjal see kirjeldusmall välja töötatud on. Ehk siis teisisõnu: pole vahet, kas mingi keeleteooria ja selle kirjeldus on välja töötatud inglise, eesti või lakhota keele põhjal, see ei ole universaalne ega sobi kõigile. Haspelmathi meelest peaksime hülgama teooriad ning üritama leida iga keele jaoks sobiva kirjeldusmudeli. See aga ei tähenda, et me ei peaks teisi keeli tundma, pigem vastupidi: et midagi teistele arusaadavalt kirjeldada, pead siiski teadma, kuidas sarnast nähtust väljendatakse muudes keeltes ja kuidas seda on käsitletud. See eeldab laia silmaringi.

Keeleteadus on empiiriline teadus

Üks keeleteaduse suuremaid küsimusi on, kas saame keele kirjeldusel usaldada iseenda keelevaistu (eeldusel, et räägime seda keelt emakeelena) või peaksime uurima keelt tema loomulikus kasutuskeskkonnas ja arvesse võtma rohkemate inimeste keelekasutust. Isiklikust keeletunnetusest lähtumine on olnud väga pikka aega domineeriv suund, mille taustaks on (vähemalt osaliselt) generatiivne grammatika.

Viimastel aastakümnetel on siiski järjest enam esile kerkinud mõtteviis, et vaid oma keelevaistu ei saa keeleuurimisel pidada piisavaks, jälgida tuleb keelt tema loomulikus keskkonnas ja see on ainus adekvaatne viis keelt kirjeldada (kasutuspõhine lähenemine). Oluliseks argumendiks on, et oma keelevaistust lähtudes ei märka me keeles väga palju selliseid detaile, mis ilmnevad mingis kindlas kasutussituatsioonis või mis varieeruvad vastavalt näiteks kõnelejale, situatsioonile või tekstitüübile.

Selline lähenemine on keeleteaduse keskmesse toonud korpused ehk kindlate põhimõtete alusel koostatud ja korrastatud tekstikogud, mis ideaalis esindavad kogu keelt.

Kasutuspõhine lähenemine on muutnud väga oluliselt keeleteaduse metodoloogiat: üha olulisemal kohal on korpustest (ja ka veebist) pärit andmete analüüsimine kvantitatiivsete meetoditega, mis keeleandmete puhul on palju keerulisem ülesanne, kui esmapilgul tunduda võib. See on nii sellepärast, et loomuliku keele andmed ei allu pea kunagi normaaljaotusele, mis on tavalisemate statistiliste analüüside ja mudelite eelduseks. Lisaks rakendatakse andmete hankimiseks üha enam lihtsamaid ja keerulisemaid katselisi meetodeid, mille eesmärk on teada saada keelekasutajate eelistusi ja reaktsioone mingitele keelelistele impulssidele või kasutajate keelelisi eelistusi mingis kontekstis. Seega on tänapäeva lingvisti jaoks üha olulisem tehniliste oskuste ja statistiliste meetodite valdamine.

Keeleteaduse muutumine järjest empiirilisemaks teadusalaks on põhjus, miks keeleteadlased järjest vähem on valmis vastama küsimustele ”Kas õige on öelda järgi või järele?”, sest kumb on „õige“, on kokkuleppe küsimus, nagu üldse õigekeelsus. Keeleteadlane saab vastata küsimustele „kumb on levinum?“, „millist varianti eelistab kõneleja millistel tingimustel?“, „kuidas nende kahe vormi kasutus on arenenud ja muutunud?“.

Kuidas Eestis on?

Eesti keele uurimine on välja kasvanud keeleajaloo uurimisest ning keelesuguluse küsimustest, teinud läbi strukturalismi ja generatiivse grammatika perioodi professor Huno Rätsepa juhtimisel ning jõudnud 1990-2000ndatel funktsionalismi ja kognitiivse keeleteaduse juurde; seega on see läbi teinud kõik olulisemad suunad keeleteaduse arengus.

Enamik teadustöid eesti keele kohta ei esinda siiski puhtal kujul ühtki keeleteooriat, olles nii ehk lähemal Haspelmathi ideaalile teooriavabast lähenemisest, samas on muidugi eri teooriate mõjutusi eesti keele käsitlustes sageli tunda. Eesti keeleteaduse eesmärk on seni olnud leida midagi uut ja huvitavat eesti keele kohta, vähem on olnud ambitsiooni arendada teooriat (ükskõik siis, millist).

Ka eesti keeleteadus on muutnud üha empiirilisemaks: keeleuurimine põhineb väga suures osas korpustel, mida eesti keele vähest kõnelejaskonda ja väikest keeleteadlaste kogukonda arvestades on üllatavalt palju: meil on olemas tänapäeva kirjakeele korpus, aga ka vanema kirjakeele korpus alates eestikeelsete kirjutatud tekstide algusaegadest. Meil on suulise kõne korpus, eesti murrete korpus, ning veel mitmeid spetsiifilisema kasutusega korpused nagu näiteks häälduse uurimiseks mõeldud spontaanse kõne foneetiline korpus, võro ja seto keele korpus, lastekeele korpus, õppijakorpused ja teised.

Erinevatesse korpustesse koondatu kajastab ka meie emakeele mitmekihilisust ja laiemalt keelelist mitmekesisust. Meie emakeel kogu oma kirjususes ja paljususes on suur rikkus ning ühtlasi põnev uurimismaterjal nii laiemalt maailma keeleteaduse kui ka eesti keele enda perspektiivis. Eesti keele erinevate kujude ja muude Eestis kõnelevate keelte eri kujude alalhoidmine on oluline ka keelelise mitmekesisuse säilitamise perspektiivist – see ei ole sugugi ebaolulisem kui näiteks looduslik, kultuuriline või muu mitmekesisus. Seepärast ei saa kuidagi nõus olla ka tavaarusaamaga, et (normeeritud) kirjakeel oleks kuidagi ülimuslik kohamurrete või muude keelevariantide ees; see on vaid üks eesti keele vorme, mida kasutame kindlas kontekstis.

Meie tähistame oma emakeelepäeva Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval 14. märtsil. Rahvusvaheline emakeelepäev on aga pisut varem – 21. veebruaril, ning selle üks eesmärke on keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse toetamine. Pidagem siis ka meie oma emakeelepäeval meeles seda keelelist mitmekesisust, mis iga päev meie ümber on, ja kasutagem oma emakeelt mõnuga nii emakeelepäeval kui kõigil muudel päevadel.