Digihumanitaaria on hädavajalik kogu humanitaaria ellujäämise ja arengu seisukohalt, sest see sobitub teaduse üldiste arengusuundadega, muudab humanitaaria tõenduspõhisemaks ning  arusaadavamaks ka teiste teadusvaldkondade esindajatele, kirjutavad Tartu ülikooli eesti keele dotsent Liina Lindström ja Tartu ülikooli raamatukogu andmehaldur Kristel Uiboaed.

Digihumanitaaria on raskesti defineeritav

Sõnaga digihumanitaaria on üks suur häda – sellega tähistatakse liiga paljusid liiga erinevaid lähenemisi, mille ühisosa jääb sageli häguseks.

Siinkirjutajate arvates võib seda pidada mugavusterminiks, sest see sõna võib tähistada kõikvõimalikku, mis seob humanitaariat ja igasugust tehnoloogiat. Siia hulka võib lugeda nii suurte tekstiandmete kaevandamist, kvantitatiivseid uurimismeetodeid, andmete visualiseerimist, eri tüüpi andmete omavahelist sidumist, geoinfosüsteemide kasutamist, heli-, pildi- ja videotöötlusvahendite ja analüüsivõimaluste rakendamist humanitaarias, aga ka e-publitseerimist, kultuuripärandi digitaliseerimist ning neist andmekogude loomist jne. 

Digihumanitaaria defineerimisega, täpsemalt selle defineerimatusega on hädas kõik, kes selle valdkonnaga kokku puutuvad. (Vaata ka Märt Väljataga ja Marek Tamme kirjutisi sel teemal Vikerkaares). 

Esseedest teemal “Mis on digihumanitaaria?” räägiti ingliskeelses kirjanduses mõned aastad tagasi naljatamisi kui omaette kirjandusžanrist. Veebist võib leida ka definitsioonimasina, millega võid leida endale sobiva 817 erineva definitsiooni hulgast.

Praeguseks on ingliskeelses selleteemaliste küsimuste püstitamine mõnevõrra vaibunud, mis lubab oletada, et lähenemisviis on mujal juba muutunud humanitaaralase teadustöö loomulikuks osaks. Tundub, et mida kogenum ja kompetentsem inimene selles valdkonnas on, seda vähem ta tahab seda sõna kasutada, veel vähem defineerima hakata.

Omaette küsimus on, kas 21. sajandil peaks terminit digihumanitaaria üldse kasutama või on loomulik, et ka humanitaarias ei saa teadlased ilma andmeteta (mis on ju alati olnud humanitaarteadusliku töö osa), kvantitatiivsete analüüside, digiteeritud allikate ja elementaarsete tehniliste oskusteta, sest seda nõuab lihtsalt igapäevane elu. Ei räägi me ju digistatistikast, digiinformaatikast, digigeenitehnoloogiast ja muudest sarnastest valdkondadest.

21. sajandil peaks kogu humanitaaria olema digihumanitaaria ja selle sõna esimese osa võiks vabalt maha tõmmata. Vajadus seda sõna esimest osa valdkonna nimetusel külge kleepida ilmselt osutabki kõige kõnekamalt humanitaaria praegusele olukorrale: meil on reaalsuses ikka veel kaks teineteisest eraldi eksisteerivat valdkonda.

Milleks on digihumanitaariat vaja?

Teaduse üldine arengumudel on üha enam liikunud teooriakesksest lähenemisest andmekeskseks. Seoses tehnoloogia arenguga räägitakse üha enam suurtest andmetest (big data) ning nende kaevandamisest, sealt uue info leidmisest ning mustrite ja seaduspärasuste otsimisest. 

Ka humanitaarias on seoses kultuuripärandi digiteerimisega ning juba n-ö digitaalselt sündinud materjali lisandumisega olemas väga palju digitaalseid andmeid. Probleem on selles, et praegu ei oska humanitaarteadlased ise neid andmeid veel piisavalt ära kasutada, mistõttu väga palju huvitavat teadust on jäänud tegemata. 

Kui Eesti (ja maailma) teaduses räägitakse väga palju andmetest, andmete säilitamisest ja avalikuks tegemisest (Open Data, avaandmed), siis humanitaarteadlaste hulgas on praegu vähe teadvustatud, mis üldse on andmed ning kuidas nendega ringi käia. Laialt võttes on ka üks pilt või luuletus andmed, ent kui neid on palju, loob see baasi oluliselt mitmekülgsemaks teadustööks ning võimaldab teha senisest oluliselt mitmekülgsemaid analüüse.

Humanitaaria andmed on oma olemuselt väga heterogeensed: sageli on need kõikvõimalikud tekstid (millele rakendub tekstiandmekaeve), aga ka heli, pilt ja video; samuti on oluliseks inforessursiks metaandmestik (nt kust mingid leiud on registreeritud, millal teatud luuletus on kirjutatud vms). 

Suuri andmestikke loovad oma igapäevatöös näiteks mäluasutused (muuseumid, arhiivid jne). Ka käimasolev riiklik programm “Eesti keel ja kultuurimälu II” (2014-2018) toetab digitaalsete ressursside loomist. Probleemid nende andmetega on peamiselt kaht tüüpi: 

1. ressursid on loodud sageli n-ö põlve otsas ning nende tehniline teostus jätab soovida;
2. kõik need uued ja suured andmestikud nõuavad uusi oskusi, kuidas neid töödelda, neist olulist infot kätte saada ning kuidas neid kasutada ja taaskasutada. 

Neid oskusi on tänapäevase andmepõhise teadustöö läbiviimiseks väga vaja. 

Sõnapilve koostamiseks kasutati definitsioonimasina vasteid digihumanitaaria kohta.

Humanitaarvaldkonna üliõpilaste – ja mis seal salata, ka teadlaste – andmete kogumise, analüüsimise ja tõlgendamise oskused on üsnagi puudulikud ning ülikoolide humanitaarvaldkonna praegused õppekavad ei tee selle olukorra parandamiseks just üleliia palju.

Igasugused tehnilise töö oskused (nt lihtsam skriptimis- või programmeerimisoskus), andmepõhise uurimistöö alused, kvantitatiivse analüüsi oskused jmt peaksid olema palju tugevamalt integreeritud õppekavadesse, ja just pigem integreeritud kui moodustama eraldiseisvad millegi muuga seostamata ained. Humanitaarias on palju selliseid teadmisi, mis ajaga ei vanane, ja see osa ei pea ka õppetöös pidevalt uuenema ja muutuma, kuid kindlasti peab muutuma õpetamise viis ja kontekst, millega neid vanu teadmisi seostatakse.

Kui me ei integreeri mitte mingil viisil oma õppekavasse kõiki neid oskusi, mis tänapäeval on võrdne kirjaoskusega, siis anname üliõpilastele sellega signaali, et ongi okei neid oskusi mitte omandada ja te saate ilusti elus hakkama, et on olemas töökohad, kus neid oskusi pole vaja. Objektiivselt saavad ju kõik aru, et tegelik olukord on hoopis teistsugune.

Lootust annab, et ülikoolid siiski on asunud seda probleemi lahendama: Tartu ülikoolis hakatakse järgmisest õppeaastast digihumanitaaria valikainete plokki õpetama magistriõppe tasemel ning on võimalus kutsuda õpetama digihumanitaaria külalisõppejõude väljastpoolt Eestit;  Tallinna ülikoolis on võimalik digihumanitaariat õppida  kõrvalainena juba bakalaureuseõppes. Valdkondadevahelise koostöö paremaks laabumiseks on Tartu Ülikoolis loomisel digihumanitaaria keskus. Võib küll öelda, et liiga hilja ja liiga vähe, aga need on siiski esimesed konkreetsed sammud. Vaja oleks siiski oluliselt enamat.

Digihumanitaaria õpetamine ja digihumanitaaria-alase koostöö arendamine parandab kindlasti ka üldisemalt humanitaaralade teadlaste ning IT (ja teiste) valdkondade üksteisemõistmist.

Kuna mõlemal siinkirjutajal on üsna pikaajaline kogemus tehniliste ainete õpetamisega humanitaarvaldkonnas ja valdkondadeüleses koostöös, siis tajume üsna hästi, mis on sellise koostöö probleemid. Probleemi sisu on puhtalt keeleline: neil kahel valdkonnal puudub ühine keel, millest mõlemad pooled aru saaksid. Humanitaarvaldkonnal on väga palju pakkuda teistele uurimisvaldkondadele, kuid selle kommunikeerimiseks tuleb aru saada ka teise valdkonna keelest, töövahenditest, võimalustest jne. 

Ei olegi hädavajalik, et iga humanitaar oskaks väga hästi programmeerida ja valida iga andmestiku ja analüüsi jaoks parima statistilise analüüsi meetodi, kuid ta peaks aru saama, mida ja kuidas on võimalik programmeerida ja kuidas peaks oma andmeid koguma ja esitama, et nendega oleks hiljem võimalik midagi peale hakata. Iga samm sealt edasi – kuidas ise oma andmetest vajaminev kätte saada ning seda edasi töödelda – on juba puhas boonus.

Valdkondadevahelist koostööd takistab natuke ka humanitaarias üsna levinud suhtumisviis: kõige kvantitatiivse ja digitaalse alavääristamine ning kvalitatiivse ja kvantitatiivse uurimissuuna vastandamine. Kuid probleem ei paista olevat siiski omane ainult humanitaariale, vaata näiteks Cambridge ülikooli teadlase Florian Markowetzi artiklit “All biology is computational biology”.

Sageli ei teadvustata, et ka need, kes peavad ennast kvalitatiivse uurimissuuna esindajateks, loevad ikkagi enamasti oma töös kvaliteedinäitajaid kokku, ja see muudab selle töö juba kvantitatiivseks, aga sellest kvantitatiivsest poolest saaks palju enam infot kätte, kui on piisavalt teadmisi, kuidas neid andmeid töödelda ja kasutada. 

Ühelt poolt saadakse järjest rohkem aru, et ka humanitaarias pole võimalik enam hakkama saada tehniliste andmetöötlus- ja andmeanalüüsioskusteta. Teisalt ei peeta seda tehnilist tööd siiski n-ö päristeaduseks. See on justkui teenus ja tehniline töö, mille siis keegi kusagilt väljastpoolt peaks ära tegema, ilma et seda veel “õigeks” tööks peetaks. Kui tahame, et tehnilisematelt erialadelt rohkem inimesi tunneksid huvi humanitaaria probleemide vastu ning oleksid valmis ka sellesse töösse panustama, siis tuleb nende inimeste oskusi ja teadmist võrdselt hinnata ja mitte võtta neid kui ühe väheolulise abiteenuse osutajaid.

Kas klassikaline humanitaaria sureb välja?

Ei sure, see lihtsalt muutub. 

Meil on võimalik teha palju rohkem vajalikku ja huvitavat humanitaarteadust. Mõlema siinkirjutaja taust on keeleteaduses ja olgugi, et andmepõhisus ja kvantitatiivsed lähenemised on keeleteaduses juba ammu kanda kinnitanud, on  keeleteaduse sees jätkuvalt elujõulised ka kvalitatiivsed meetodid – sest paraku kõigile keele aspektidele meil empiirilisi andmeid kasutades ligipääsu pole. 

Huvitav on siinkohal see, et me pole kunagi kohanud üleolevat või kergelt halvustavat suhtumist kvantitatiivse poole esindajatelt kvalitatiivse keeleteadusega tegelejate suunas. Vastupidi, iga keeleteaduse statistikaõpik algab sellega, et rõhutatakse, kui oluline on kvantitatiivse analüüsi ja kvalitatiivse tõlgenduse sidumine. Kindlasti on sama ka muude humanitaarteadustega: luuletuse süvaanalüüs on jätkuvalt väärtustatud, ent selle kõrvale lisandub uusi meetodeid, mis võimaldavad – küll teisel viisil – korraga analüüsida tuhandeid luuletusi. 

Digihumanitaaria eesmärk peakski olema humanitaaria mitmekesistamine ning muutmine andmepõhisemaks. Ülesannete püstitus ning tulemuste interpreteerimine jääb ikka humanitaaria-keskseks, ent uurimist on võimalik viia tõenduspõhisemaks, laiemat pilti pakkuvaks.

Autorid väljendavad siin oma isiklikke seisukohti.