Viik rõhutas, et tegu pole raportiga selle klassikalises tähenduses. „Raport tähendab ikka uurimistöö tulemit või selle tulemusel sündinud järeldusi. Antud tekst ütleb kohe algul, et ei kujuta endas laiahaardelist uurimust. See on pigem sisend dialoogi alustamiseks. Sinna on koondatud eelkõige meie teadus-arendusnõukogu liikmete endi n-ö maailmavaatelised ja hoiakulised seisukohad selles osas, kuidas meie teadust ja kõrgharidust arendada,“ laiendas filosoof. See ei tähenda aga tema sõnul, et tegu poleks positiivse algatusega.

Martinson lisas, et eksperthinnang on faktoloogiliselt põhjendatud ja peegeldab reaalset olukorda küllaltki hästi. „Diskussioon on õige vaikne seal kohal, kus on teadusinimesed reaalteaduste poole pealt ja majandusinimesed. Need inimesed kipuvad sellega nõus olema. Suurt ja väiksemat seisu on humanitaarpoole poolt,“ märkis ettevõtja. Teadus- ja arendusnõukogu liikmete enda poolt tuli pigem heakskiitvaid arvamusi.

Reaalmajanduslikult ja tehnokraatlikult vaatenurgalt on tema sõnul kõrgharidus osa väärtusahelast. Investeering, mille teeb inimene ise või rahvas koos inimesega suuremat lisandväärtust loova töötaja loomiseks. „Minu jaoks on raportiga suur probleem selles, et see jääb poolele teele. Me ei pea vaatama ainult seda, kas meil on probleem, mida lahendada, vaid vaatama asja ka võimaluste keeles, sest ei saa väita, et Eestil poleks ka väga suur võimalus, mida me tänasel hetkel võibolla ei kasuta,“ sõnas Martinson. Eestist võiks saada näiteks Põhjamaade Stanford.

Viigi hinnangul leidub tõepoolest palju erialasid, kus ülikoole saaks käsitleda tööturu tarbeks spetsialiste tootvate üksustega, kes turgutaksid omakorda majandust. „Meie ülikoolides on aga lisaks veel suur hulk erialasid, kuhu ei saa selle loogika ligi minna. Me oleme seni selle loogikaga neile ligi läinud, aga see pole adekvaatne,“ nentis Viik. Spetsialistide lisamise asemel on erialade nagu filosoofia, eesti ajaloo ja keele-kultuuri põhieesmärgiks panustada ühiskonna kultuuri ja tekitada riigile ning valitsusele reflektsioonivõimeline publik.

Kuigi raport mainib Viigi sõnul põhiseaduse preambulas mainitud keele ja kultuuri säilitamise ülesannet, ei tulene selle järgnevates sammudes sellest mitte midagi. Sama võib näha tema hinnangul hariduspoliitika puhul laiemalt.

Vastuvõtu vähendamine ja doktorantide vajalikkus
Ühe raporti soovituse kohaselt tuleks vähendada vastuvõttu erialadele, mille järele on nõudlus tööturul väike. Lähtuda võiks seejuures lõpetajate lõpetamisajale järgnenud aastate palgatasemest. 2012. aasta kõrgkoolide vilistlasuuringu kohaselt satuksid kriteeriumi alusel löögi alla kunst ja humanitaaria valdkond.

Martinson märgib, et tegu on valdkondadega, mis ei allu turutingimustele. „Kui me õpetame kusagil tehnoloogia eriala, kus inimesed tööd ei saa, siis on suure tõenäosusega midagi valesti. Kui me õpetame keeleinimesi või filosoofe, siis peaks eesti rahvas ise ütlema, kui palju me suudame ja tahame seda luksust, et meil oleks rahvuslik ja rahvuskeelne humanitaaria ja kunstipool näiteks olemas. See on meie ühiskondlik otsus,“ lisas ettevõtja.

Lisaks tuuakse eksperthinnangus välja, et suur osa doktorikraadi saanutest lõpetab ülikoolide palgal ja ei osale seega praktilises innovatsioonis. Kuigi sellest võiks järeldada, et Eesti majandus pole veel piisavalt teadmiste keskne või pole doktorandid ise kõige helgemad, tõdevad nii Viik ja Martinson, et inimesed kipuvad ülehindama eriala tähtsust tööalase karjääri edenemisel.

„Meie erialane edenemine toimub peamiselt sotsiaalse intelligentsuse ja paljude pehmete väärtuste tagajärjel, kui hea on meie grupitöö oskus, kui hästi suudame me suhestuda, ennast kehtestada, kuulata... Neid pehmeid oskusi meie ülikoolid ja haridussüsteem laiemalt õpetab üsna vähe ja kehvasti. Oleme keskendunud erialase teadmise pähe tuupimisele,“ märkis Viik. Samuti puudub ülikooli inimestel huvi ettevõtlusega kursis olla, kuna sektorit iseloomustab kiire muutumine, mis pole ülikoolile iseloomulik. Lahenduseks oleks tema hinnangul huvipõhiste seoste tekitamine.

Õppekavade arvu vähendamine
Ülevaates nenditakse, et õppekavade arvu ja nende omavahelist dubleerimist tuleks vähendada. Martinson ja Viik leidsid, et selget vahet tuleks humanitaar- ja reaalteaduste vahel. „Me oleme niigi selline väike ja pisike korporatiivne riik. /.../ Kui mõtleme näiteks meediale-suhtekorraldusele, minu päras ka arhitektuurile jne, siis sa tahaksid näha natuke teistsuguseid koolkondi ja ei taha, et kõik oleks kõigiga sõbrad,“ leidis Martinsoni. Kui reaal- ja näiteks arstiteaduse puhul tuleks tagada võimalikult kõrge tase, siis humanitaarvaldkonnas tuleb tema sõnul kasuks vaatenurkade kirjusus.

„Need, mida me toome tavaliselt näidetena – filosoofia, semiootika, ajalugu – neid õpetatakse ühes, kahes või kolmes kohas. See pole enam mitte dubleerimine, vaid tõesti minimaalne vajalik jaotus, et tekiks mingi erinevus,“ täiendas Viik. Filosoof tõi välja, et näiteks ärindust ja haldust õpetatakse 14 õppeasutuses, 4-7 haridusasutuse vahel dubleerivad arhitektuur, ehitus, keskkonnateadused, informaatika, infotehnoloogia jt.

Kuula intervjuud täismahus saate „Vastasseis“ kodulehel.