Nii mõneski muus väljendis toimivad ju "jumal" ja "kurat/pagan" võimendajana sarnaselt. Näiteks siis, kui nad omastavas käändes on: "jumala lollakas", "pagana lollakas", "kuradi ilus", "jumala ilus". Väljendi kujunemisele võib pakkuda selgitust uurimus, mis võrdleb tegija väljendamise vahendeid eesti keele passiivilausetes kahel ajaperioodil: 19. sajandi esimesel poolel ning 20. ja 21. sajandi vahetuses.

Muutuv keel

19. sajandi esimese poolel võime eestikeelsetes tekstides leida ohtralt passiivilauseid, milles tegijat väljendatakse seestütleva käändega, seejuures võib see tegija olla nii elusolend, inimene, kui ka elutu objekt või nähtus, näiteks vihm.

Nii näiteks kirjutab rootsi-saksa päritolu eesti vaimulik ja kirjamees O.R. von Holtz 1817. aastal: "Keik need Sannad said, senni kui ta räkis, Sikkertarist ülleskirjotud" ehk "Kõik need sõnad said, seni kui ta rääkis, sekretärist (= sekretäri poolt) üles kirjutatud". Tõlkija Ch. Kersten kirjutab 1844. aastal "Ööd ja päwad on ta wodis, ja peab ommast emmast kui üks wäeti laps aidetud ja töstetud sama" ehk "Ööd ja päevad on ta voodis, ja peab omast emast (= oma ema poolt) kui üks väeti laps aidatud ja tõstetud saama".

Seestütlevat käänet kasutati 19. sajandil ka elutu tegija väljendamiseks, näiteks lambakasvatusalase raamatu tõlkinud K. Jordan kirjutab 1840. aastal: "Kui lambad wihmast wägga läbbi leotud, ja siis äkkist pallawa päwa ees ärrakuiwawad, siis willa otsad jäwad liig köwwaks, karmeks ja abbraks, mis läbbi wil siis hopis alw on". See tähendab: "Kui lambad vihmast väga läbi leotatud, ja siis äkki palava päeva ees ära kuivavad, siis villa otsad jäävad liiga kõvaks, karmiks ja hapraks, mistõttu vill siis hoopis halb on."

20. sajandi lõpuks on seestütleva käände kasutamisel välja kujunenud piirang, nii et seestütlevat kasutatakse veel vaid elutute tegijate kohta: õu oli prožektoritest valgustatud, tuba on päikesest kuumaks köetud; puu on külmast võetud, ent elusale tegijale viitamiseks seestütlev kääne ei sobi, näiteks ei öelda: "Tuba oli isast kuumaks köetud".

Selle asemel kasutatakse tänapäeva eesti keeles muid tegija väljendamise vahendeid, näiteks kaassõna "poolt": "Tuba oli isa poolt kuumaks köetud" ja alalütlevat käänet: "Isal on tuba juba kuumaks köetud". Võrreldes 19. sajandi algusega on oluliselt laienenud just alalütleva käände kasutus tegija märkimiseks, ent seejuures on ka alalütleva käände kasutamisel piirang: seda saab kasutada vaid elusa tegija puhul, aga mitte elutule tegijale viidates, näiteks ei saa öelda: "Tuba on päikesel kuumaks köetud."

Seega on tegija väljendamises praeguseks toimunud spetsialiseerumine: seestütlevat kasutatakse vaid elutute tegijate korral, alalütlevat vaid elusate tegijate korral. Neile lisanduvad muud vahendid, eelkõige “poolt“-tarind, mis on iseloomulik formaalsemale keelekasutusele.

Ühe selge erandina, mida piirang ei puuduta, kasutatakse tänapäeval aga sõna "jumal": jumal tegijana on jätkuvalt seestütlevas käändes, näiteks: "Kes on jumalast ära märgitud, jääb selleks igavesti".

Miks sõna "jumal" ei ole allunud üldisele keelemuutusele?

Kuna eestikeelne kirjasõna keerles veel 19. sajandi esimeselgi poolel suuresti vaimulike tekstide ümber, leiame selle aja tekstidest eriti ohtralt passiivilauseid, kus tegijaks on "jumal" või "issand", mis eriti sageli esineb koos tegusõnaga "looma" (kuigi mitte ainult).

Näiteks kirjutab keelemees ja rahvavalgustaja O.W. Masing 1818. aastal nii: "Sesama lojus on ilmmärato kehhaga Jummalast lodud, ja nähtawas ilmas malomade seast keige surem". "Seesama lojus on ilmmääratu kehaga Jumalast loodud, ja nähtavas ilmas maaloomade seas kõige suurem."

Kasutussagedus on keeles konserveeriv jõud: suure kasutussagedusega sõnad ja konstruktsioonid ei allu sageli üldisemale keelemuutusele. Näib, et nii on juhtunud ka "jumal"-sõnaga passiivilausetes: kuna jumal on tegijana olnud 19. sajandil suure kasutussagedusega, on ta kinnistunud seestütlevas käändes tegijana ja säilinud nii tänapäevani.

Aga miks siis ikkagi ütleme "jumalast hea", "jumalast igav", "jumalast lollakas"? Siin pole enam tegemist passiivilausetega, ent võib oletada, et seestütleva käände kasutamisel passiivilause tegijana on oma roll selle kasutusviisi väljakujunemisel: kui keegi on "jumalast lollakas", siis ta on "jumalast [loodud] lollakas", see tähendab, et jumal on loonud ta lollakaks (ja siis pole ju midagi parata!). Ajapikku on algselt tegijat märkinud "jumalast"-sõna aga hakatud kasutama intensiivistajana tähenduses "väga".