Meediakajastuse põhjal otsustades on meil lood kirjandusega kehvad – lapsed ei taha enam (ilu)kirjandust lugeda. Põhiliste takistustena tuuakse seejuures välja nii kehva funktsionaalset lugemisoskust kui ka lugemisharjumuse puudumist. Millest see tuleb? Ühest põhjust on siin raske nimetada, kuid oma osa mängivad nii globaalsed kui ka lokaalsed arengud.

Üha enam aega ja tähelepanu kulub meil ekraanidele, olgu siis tegemist erinevate sotsiaalmeediaplatvormide, mängude või ka kirjanduse teada-tuntud "konkurentidega" meediasüsteemis, nagu näiteks muusika või film või etenduskunstid, mis jõuavad meieni samuti sageli ekraani vahendusel. Jutumärgid konkurentide ümber on igati õigustatud. Tegelikkuses need kunstialad hoopis täiendavad üksteist, on vastastikku ideede- ja inspiratsiooniallikaks, pakuvad uusi tõlgendus- ja taasloomisvõimalusi, pikendavad üksteise eluiga ja aitavad ületada keele- ning kultuuripiire.

Õige on aga ka see, et noor inimene eelistatab peaaegu alati kirjanduse lugemisele multimeedialisi ja/või elektroonilisi lahendusi. Kirjandus assotsieerub paljudele (noortele) paksude ja igavate raamatutega, mis räägivad keerulises keeles kaugetest aegadest ja mida peab koolis lugema.

Samas on ka kirjandus juba ammu kolinud internetti. Järjest enam kirjandusteoseid ja ka neid mõtestavat ja raamistavat abimaterjali (ajakirjad, lugemisklubid, õppematerjalid jms) on kättesaadav elektrooniliselt, lisaks on veel selline põnev nähtus nagu digikirjandus.

Digitehnoloogiate areng on muu hulgas näidanud, et suur komistuskivi kirjandusega sinasõpruse sõlmimisel on saanud selle vastuvõtuviis – kirjanduse lineaarne (süva)lugemine, "vaid" sõnale toetuv kujutlusvõime ja abstraktne mõtlemine vastanduvad multimeedia pakutud dünaamilisele visuaal-ruumilisele vastuvõtule, mis on meie ajule atraktiivne ja millega tänapäeva lapsed sageli juba sünnist saati kokku puutuvad.

Nagu hoiatavad ajuteadlased (nt Jaan Aru) ja digikultuuri uurijad (nt Nicholas Carr) on aga nutisõltuvus inimese ajule väga ohtlik, sest see muudab kognitiivseid protsesse. Näiteks mõjutab see tähelepanu, mõtlemist, mälu, kujutlusvõimet, keeleoskust, samuti meie käitumise ajendiks olevat motivatsiooni. Nutimaailmas üles kasvanud lapse jaoks muutubki vaid verbaalsele keelemärgile toetuv lugemine vaevaliseks ja harjumuspäratuks. Lõpptulemusena viib seetema mõtlemis- ja väljendusoskuse teisenemiseni.

Neile ülemaailmsetele tehnoloogilistele ja kultuurilistele arengutele, mille kulgu ei ole meil võimalik peatada või muuta ja millega saame vaid jätkusuutlikult kohaneda, lisanduvad kohalikud kultuuri- ja hariduspoliitilised otsused, mis on mõjutanud kirjanduse saatust ja staatust Eesti ühiskonnas.

Juba üle kümne aasta on räägitud sellest, et eesti keele ja kirjanduse tundide arv on iseseisvuse taastamise ajast alates meie koolides märgatavalt vähenenud, viimati avaldati terav artikkel sel teemal käesoleva õppeaasta alguses. Eesti kirjanduse positsioonikaotusele kõrghariduses on tähelepanu juhtinud Anneli Kõvamees, kes küsib ajakirjas Looming otse: Kas eesti kirjandus on lahkumas academia'st?

On selge, et maailm muutub järjest komplekssemaks, nõuab järjest enam uusi teadmisi ja sellest tulenevalt ka uusi õppeaineid koolidesse ja ainekursusi ülikoolidesse. Kui eesti keelt ja kirjandust ei väärtustata aga ainsas riigis maailmas, kus eesti keel on riigikeeleks ja eesti kirjandus inimeste identiteedi üheks nurgakiviks, siis on küll midagi väga valesti.

Eesti keele ja kirjanduse tunde ei tohiks koolisüsteemis vähendada ainuüksi juba sellepärast, et need võimaldavad kõige laiahaardelisemalt mõtestada inimesi meie kõrval ja elu meie ümber, eristada meid eestlastena teistest rahvastest.

Akadeemilise kirjandusõppe peegel

Töötan ülikoolis kirjandusõppejõuna ja näen, et viimastel kümnenditel aset leidnud ühiskondlikud ja tehnoloogilised muutused väljenduvad otseselt ka akadeemilises kirjandusõppes. Alates üliõpilaste teadmiste tasemest sisseastumiseksamitel ja õppeakavas pakutavast kuni üliõpilaste lõputöödeni välja. Siinkohal peatun ruumipuudusel lähemalt vaid kirjandusteaduslikul uurimistööl ehk nimetan teemasid, mis Tallinna Ülikooli üliõpilasi viimastel aastatel on köitnud.

Võib ilma liialduseta väita, et üliõpilaste hulgas on kõige populaarsemad nüüdiskirjandusega seotud teemad – digikirjandus (nt Instagrami-luule), noorkirjandus (nt ajakiri Värske Rõhk), punkluule, blogikultuur, mille puhul pakuvad huvi nii sisulised küsimused (nt raamatu-/lugemisblogide ampluaa) kui ka blogijate keelekasutus. Tulevased õpetajad tunnevad suurt huvi uuema laste- ja noortekirjanduse vastu, mis on ka mõistetav. Neid teoseid saab ju kasvõi kohe, näiteks koolipraktika raames käsitleda.

Iseseisvumise taastamise järel Eestisse jõudnud lääne kirjandusuurimise suundumustest on kõige jõudsamalt meil juurdunud feministlik ja soouurimuslik lähenemine. Üliõpilased on võtnud luubi alla nii praeguste kui ka ajalooliste naiste ilukirjandusliku loomingu (nt Eia Uusi, Lilli Prometi, Helmi Mäelo teosed), samuti sugudevaheliste suhete kujutamise kirjandusteostes (nt mehelikkus valitud nõukogude aja autorite teostes, emadus ja naise kehatunnetus valitud nõukogude aja autorite loomingus). Autoritest on eelistatud Andrus Kivirähki, Aino Pervikut, Ilmar Trulli, Mehis Heinsaart, Andrei Ivanovi.

Sageli lähtuvad üliõpilased õppejõudude ettepanekutest ja resoneeruvad sellisel juhul oma juhendaja uurimisteemadega. Nii on kirjandusuurimuslike lõputööde teemad Tallinna Ülikoolis viimastel aastatel käsitlenud küsimusi eesti näitekirjandusest, reisikirjandusest, linnakirjandusest, omaeluloolisest kirjandusest või tõlkekirjandusest, harvem võetakse ette ajaloolised arengud (nt naturalism Eduard Vilde loomingus, Tuglas toimetajana, 19. sajandi lugemisseltsid).

Tõusuteel on huvi kirjanduse interditsisplinaarsete suhete uurimise vastu – kirjandusteoste ekraniseeringud, dramatiseeringud ja viisistamised, samuti teose intertekstuaalseid suhteid kaardistavad lähenemised.

Kui tuua kõrvale professionaalsete kirjandusuurijate, nii ülikooli õppejõudude kui ka ülikooliga seotud uurimisinstituutide teadurite eelistatud teemad, siis torkab silma terav vastuolu. Need on viimasel ajal olnud tugevamalt seotud ajalooliste perioodidega, näiteks kohaliku baltisaksa kirjakultuuriga, mille üheks osaks oli ka eestikeelne kirjasõna. Samuti on seotud need eesti kirjanduse moderniseerumisega 20. sajandi alguses ja nõukogude ajaga.

Kuidas tuua need kaks poolust teineteisele lähemale? Ärgitada ühelt poolt noortes huvi ajalooliste protsesside ja kultuurilise järjepidevuse vastu ning kasutada teiselt poolt ära nüüdisaegseid tehnoloogilisi, multimeedia ja interdistsiplinaarsuse võimalusi, et rääkida kirjandusest ja kirjanduse abil kaugetest aegadest.

Eks ikka selleks, et noorte kirjanduseelistused ei piirduks vaid kõige uuemate, neile tuttavate, popkultuurist mõjutatud ja internetipõhist tegelemist võimaldavate teemadega, vaid et nad näeksid (eesti) kirjandust olulise aegade- ja kultuuride sidustajana, üksikisiku ja rahva olemise mõtestajana, keele rikkalike väljendusvõimaluste tähistajana, kultuurimälu kandjana.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi ja nooremteaduri Andra Küti juhtimisel valmis teaduse populariseerimise projekt, kus Tallinna Ülikooli teadlased räägivad põnevatel keele ja kirjanduse teemadel. Ave Mattheuse video: