Uhked asjad

Peagi algava kooliaasta eel lähevad mõtted eesti keelele tõsisemalt kui muidu. Möödunud aasta oli eesti keele aasta, mille eesmärgina nimetati "arvukate sündmuste ja tegevustega väärtustada eesti keelt ning tähistada eesti keele mainimist riigikeelena sada aastat tagasi." Arvati, et sündmused ja tegevused ühe aasta jooksul tõstavad eesti keele väärtust. Kelle silmis? Kas asi on nii hull, et seda väärtust tuleb projektipõhiselt tõsta? Oli sündmusi ja tegevusi, jagati tänukirju, oldi rahul. 

Praegu, st 2020. aastal ootab takerdumiste järel rakendamist järjekordne keelestrateegia, mille eesmärk aastani 2027 on "säilitada ning kindlustada eesti keele staatus ja maine, tagada eesti keele elujõud ja toimimine igas eluvaldkonnas, väärtustada keelteoskust".

Miks kaheldakse taas põhiseaduse ja keeleseadusega turvatud keele staatuses ning maines, et veel üks loosungeisse rüütatud projekt appi võetakse? Kombeks on, et järgmine arengukava või strateegia trügib koguni eelmisele kandadele, et ise uhkeldama hakata. Kiidetakse kõike ja kõiki, kritiseeritakse natuke ka, muidu ei saa jätkuprojektiks raha. Välja paistab, et kõik hoolsalt teevad midagi. Niisugune on olnud tava juba alates 1996. aastast.

Emakeele staatus või maine?

Tava (või kindel siht?) on paraku ka see, et eestlaste eesti keele ja kirjanduse õppele üldhariduskoolis pole kombeks tähelepanu pöörata – ei programmides, projektides ega strateegiates. Osatakse niigi? Ülistatakse ning rahastatakse keelekümblust jt tegevusi nende jaoks, kelle kodukeel pole eesti keel. Kiidetakse inglise keelt, milles "saab palju paremini asju öelda kui eesti keeles". Ometi on üldhariduskool olulisim aeg õppija arengus, mil luuakse alus eesti keele oskusele ning kujundatakse lugupidavat suhtumist nii oma keelesse kui ka kirjandusesse.

Kuidas eesti keelel eesti õppekeelega koolis tegelikult läheb? Kas emakeele puhul sobib üldse kõnelda atraktiivsusest? Kelle jaoks? Kes on tema mainet rikkunud? Või hoopis staatust? Mõelgem sellele.

Mõni aasta tagasi valmis põhjalik uuring selle kohta, kuidas eesti lapsed on üldhariduskoolis eesti keelt ja kirjandust viimase sajakonna aasta vältel õppinud. Oluline on rõhutada, et üldhariduskoolis on eesti keel õppija jaoks nii õppimise eesmärk (keel, mida õpitakse kui õppeainet) kui ka vahend (keel, milles õpitakse enamikku õppeaineid). Seetõttu on eesti keele (emakeele) omandamise eesmärgid talle ainuomased. Kirjanduse kui kunstilise keelekasutuse vahendaja roll on suure kasvatusliku tähtsusega kõikidel aegadel. Kirjanduse kaudu juhitakse last kultuurini.

Peeter Põld: Uus kool olgu meie oma kool – eestikeelne kool

Selle poole, et eesti keel emakeelena on rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteedi kandja, püüeldi juba enne Eesti Vabariigi sündi. Aastal 1917 kinnitas õpetajate kongress ühtluskooli põhimõtte ning valmis esimene (algkooli) õppekava, millesse pandi kirja ja tehti ka teoks suurim unistus – emakeelne kool. 

Eesti Vabariigi (1918–1940) aastatega suudeti luua rahvuslik, emakeelt ja omakultuuri väärtustav haridussüsteem, koolitada selle tarvis ka õpetajad – algkoolidele õpetajate seminarides ning gümnaasiumidele Tartu ülikooli juures.

Õpetaja, eriti emakeeleõpetaja oli ühiskonnas väga lugupeetud inimene. Johannes Käisi arvates jäävad kõige paremad ja ilusamad kavatsused paberile, kui pole nende täitjaid – õpetajaid. Õpetaja kursisolekut Euroopa hariduse uuenduslike suundadega toetati igati, tema ametioskuste lihvimiseks töötasid seminaride juures praktikakoolid ja korraldati täienduskursusi. 

Kui nii ei saa, saab teisiti, ja kuidagi saab ikkagi

Nõukogude perioodil (1940–1991) jätkus koolides töö esialgu Eesti Vabariigi aegsetele õppekavadele toetudes. Keerukas aeg tõi loomulikult oma muutused ja uue ideoloogia kogu vabariiki, sealhulgas ja eelkõige ka haridusse, ent õpetaja oli ja jäi haritud intellektuaaliks. Küllap seetõttu julgetigi kohalikke haridusotsustusi teha sageli riski piiril – ent seetõttu suudeti omakeelne haridus säilitada kõigil haridusastmetel.

Haridusminister Ferdinand Eiseni ajal (1960–1980) õnnestus näiteks eksperimentide nime all luua süvaklassid (sh kirjanduse ja teatriklassid) ja -koolid. Tunniplaani lisati vabaaineid (psühholoogia, kunstiajalugu jt). Üldharidus muudeti 11-klassiliseks. Alates 1988./1989. õppeaastast korraldati õpet viiepäevase koolinädalaga, esimesena tegi seda Sindi Keskkool. 

Hindamatu oli oma autorite koostatud õppevara. Alates 1952./1953. õppeaastast võeti koolides eesti keele ja kirjanduse originaalõpikute (nn vabariiklikud ained) kõrval üleliiduliste õpikute asemel kasutusele järgemööda keemia, saksa keele, inglise keele, laulmise, ENSV geograafia jt ainete eesti autorite õpikud. Eesti keelt ja kirjandust (lisaks kirjanduslikku lugemist) nagu teisigi õppeaineid õpetati Eesti NSV aineprogrammide järgi. Need andsid nii detailse sisu kui ka tunnijaotusplaani klasside kaupa.

Uuringute põhjal saab väita, et sisu ja selleks ettenähtud tundide arv olid tasakaalus, võimaldades õpitu kordamist ning kinnistamist. Ka intensiivsel venestusperioodil (1970. lõpp–1980. aastad) peeti eesti koolis meeles, et hea emakeeleoskus ning oma rahvuskultuuri, eriti kirjanduse väärtustamine on eestlastele kui väikerahvale läbi väga erinevate aegade alati abiks olnud: see on olnud nii meie rahvuseks kujunemise kui ka rahvusena püsimajäämise tagatis. Nõukogude aeg polnud erand.

Nimetada tuleb kindlasti väga rikkaid koduraamatukogusid, milles peituv toetas igati eesti keele ja kirjanduse õppimist. Targalt ja olusid arvestavalt toimides, n-ö vana ehk oma jätkusuutlikkust tõestanut säilitades püüti anda ka selle aja koolitundidele sisu ning mõte, väärtustati "emakeele korrektset valdamist kõnes ja kirjas" ning püüeldi "kirjandusliku hariduse" poole. Eesti üldhariduskoolis (I–XI kl) oli eesti keele ja kirjanduse tunde näiteks 1979./1980. õppeaastal kogu nõukogude perioodi jooksul kõige rohkem – 2450, sh I klassis 12 tundi nädalas.  

Läände vaat!

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis osati hariduses üsna kiiresti tekitada vaakum. Kõik olnu, nii Eesti Vabariigi kui ka Eesti NSV aegne vajanuks põhjalikku uurimist ning tundmaõppimist. Kahjuks toimiti senise eesti koolikultuuri ning -pärandiga asjatundmatuse ja uuendamispalangu tõttu hoopis vildakalt: tunnistati see aegunuks ning alaväärseks (EV) ja olematuks, heal juhul kõlbmatuks (ENSV).

Ometi üks oli uuendajatele selge – pilk tuleb pöörata Läände, avada sealt hangitavale nii meie veel olematud õppekavad kui ka koolide uksed. Kas see meile ka sobilik on või on omal midagi palju paremat, ei mõeldud. See ei olnud ka parketikõlbulik.

Koguni paarkümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist väideti ülipüüdlikult, et "keelepoliitikas tuleb ümber orienteeruda Lääne eeskujudele", sh ka emakeele puhul. Ometi on (ka Euroopa Liidus) keelepoliitika iga riigi siseasi. Euroopas imestati. Meil ei häbenetud.

Kooliuuendus uue Eesti moodi

Kiirustamise, kampaanialikkuse ja kodukootud konkurentsi (koostöö asemel, paljuke seda ressurssi siis arvati olevat) tõttu on taastatud Eesti riiklike õppekavade tegemine olnud nagu kolmekümneaastane sõda.

Eriti hasartselt on jõudu katsutud eesti keele ja kirjanduse kallal. Kas üks aine või kaks ainet? Kes kõvemini jonnis, mitte ei põhjendanud ega uurinud, sai oma tahtmise: 1996. aasta riiklikus õppekavas (edaspidi RÕK) on gümnaasiumis aine nimega "emakeel", mis sündis kuue emakeele ja kuue kirjanduse kursuse jõuga kokkupaneku tulemusel.

Põhikoolis kirjandust polegi, on vaid keeleteemade vahel jupikesed nimetusega "Tekstid". Õnneks jäi talupojamõistus koolidesse üldjuhul alles: õpetati eraldi kahte ainet ja hinnati eraldi kahte ainet, kuigi koondhindena tuli kirjutada üks number. Kirjandus õppeainena oli riiklikust õppekavast seega kõrvaldatud. Siiski päästis tema toppimine emakeele alla nii mõnegi kesise keeleoskusega koolijütsi, sest kirjanduse abiga sai "kolme" ikka kätte. Iseasi, kas ja kes selle üle peaks rõõmustama. 

Eelkirjeldatu varjus toimetati aga hoopis tõsisemaid asju: 2450 tunnist 1979. aastal oli alles jäetud 2030 (1997. aasta, uue RÕKi rakendamine). Miks Eesti Vabariigis emakeele ja kirjanduse tunde vähendati? Need inimesed, kes seda tegid, on olemas, aga nad ei kõnele. Ei vastuta ka. Pidavat olema "uue emakeele ainekava uudsus".

Järgmise RÕKi ilmaletulek oli määratud 2002. aastaks. Vahepeal protesteeriti häälekalt ja põhjendatult, eelkõige Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi eestvõttel ainetundide vähendamise ja kirjanduse staatuse ähmastamise vastu. Emakeelest oli vahepeal õppekavas saanud eesti keel.

Nördinud õpetajate rahustamiseks arvati piisavat III kooliastme (VII–IX kl) "eesti keele" ümbernimetamisest "eesti keeleks ja kirjanduseks" põhjendusega, et "tähtsustub ilukirjanduse lugemine ja kirjandusõpetuse roll". Ometi pole 9. klassi lõpus ühtegi õpitulemust, millega võiks mõõta õpilase edusamme kirjanduse õppimisel. Seega pole kirjandust ka 11 aastat pärast oma riigi taastamist õppeainena ikka veel olemas.

Kas keegi keelas? Kas ei taibatud kirjandusõpetuse suurt potentsiaali uue põlvkonna kasvatamisel? Või ikkagi jonn? Ja tunde oli kogu kooliaja vältel ikka 2030.

Ikka vähemaks ja õhemaks

Uued tuuled peavad alati puhuma, arvatakse moesõnaga öeldult Eesti "haridusmaastikul". 2010. aasta riiklikku õppekava "kaasajastades" tuli kellelgi mõte teha põhikoolile ja gümnaasiumile eraldi õppekavad. Ju oli tuhin suurem kui jaks: üldosa ehk need read dokumendis, kus pannakse paika 7–15-aastaste ja 15–18-aastaste harimise kõige olulisemad sihid, on kangesti sarnased, nagu laps ei arenekski. See-eest on need aga enneolematult lennukad – arvatakse koguni, et üldharidus suudab tagada "isikliku õnne ja ühiskonna eduka koostoimimise". Niisugusel juhul näib kõrgharidus ja elukestev õpe mõtlematu ressursiraiskamisena. Kas pole?

Nagu sõjas ikka, olid ka nende RÕKide sünni ajal olemas nii piisavat lärmi tegevad eesliinivõitlejad kui ka tegelikud niiditõmbajad, kes tagatubades astusid vaikselt, ent järjekindlalt kogu meie emakeelse üldhariduse kontekstis hoopis drastilisi samme.

Kuna üldsus oli jahmunud, laskem tõestada kirjanike liidu 2009. aasta veebruaris avaldatud pöördumisel:

"Eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis defineerivad, eristavad eestlase muust maailma hajuvast hulgast; ei ole teist säärast valdkonda, mis sama teeks. Eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamise ainus põhjendus võiks olla see, et kõik kooli lõpetavad eestlased valdavad seda võimalikult hästi.

Me teame, et praegu see ei ole nii. Kui siit veel samm edasi astuda, võime küsida: milleks me üldse eestlased oleme? Ilma hea keeletajuta, oma kultuuri ja kirjanduse tundmiseta võime ka muud ohjad rahulikult Brüsselisse, kas või Moskvasse ära anda: sest nagu teada – Eesti raha ei tee veel Eestist Eestit." – "Vähendada gümnaasiumi emakeele tunde veerandi võrra (420 tunni asemel 315) on vastutustundetu samm kogu eesti rahva ees."

Soovitud mahus see jõuga pealesurutud kultuurikatkestus siiski teoks ei saanud, ent "neelati alla" üks kirjanduse kursus kuuest senisest. Lohutuseks? Parastamiseks? Või polnud selle jaoks veel õpikut valmis tehtud? 

Sellest, et eesliinilegi nappis asjatundjaid, kõneleb kirjanduse kui õppeaine õppekavasse tagasitoomine nii, et aine algab II kooliastme keskelt ehk V klassist. Kas nimetada kirjanduse "tulemist" pika võitluse (alates 1993. aastast) edukaks lõpuks või vangutada "iseenese tarkuse" üle pead – kes ütleks? Ülalkirjeldatud "parendamiste" tulemusel on RÕKides 2010 eesti keele ja kirjanduse õppeaega alles jäänud kõigest 1995 tundi.

Ehk tuleb tarkus tasapisigi

Aeg on nii kaugel, et riiklikke õppekavu, sh eesti keele ja kirjanduse ainekavu tuleb taas uuendada. Väga tahaks loota, et õppekava tegemise tarkust on juurde õpitud, vähemalt loetudki. Ülikoolid ei aita, sest neist on tõrjutud kõik õppekava-ained ja õppekavast teadvad inimesed. Iseenese tarkusest, poliitilisest upsakusest või ametikoha lohisevast nimetusest lähtuvalt ei tehta õppekavu aga kusagil maailmas, ka Läänes mitte. 

Et oleks põhjust ka edaspidi kõnelda Eesti riigist ja eestikeelsest haridusest, tuleks kaklemisest ning ärapanemisest ometi välja kasvada, maha jätta arvamine, et kes kõvemini karjub, on targem, ja õppida hindama asjatundlikkust.

Viimane tähendab ka seda, et õppekavaarendus peaks olema mitte või(s)tlus, kes värske rahapataka rahulikuks äraolemiseks endale krahmab, vaid riigi jätkusuutlikkuse küsimus. Emakeel ei ole aga hoopiski mänguasi, millega loosungite varjus trikke teha. Tee sellisest suhtumisest kultuurikatkestuseni ei ole kuigi pikk. 

Loe lisa Katrin Kalamees-Ruubeli Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööst "Eesti keele ja kirjandusõpetuse roll eesti õppekeelega üldhariduskooli õppekavas 1917-2014. Ajaloolis-analüütiline käsitlus."