"Ega ma ei taha õppima ametit, kui ma tunnen, et see pole tore ja populaarne ja selle staatus on madal," ütleb Tartu Ülikooli alushariduse kaasprofessor Merle Taimalu noorte valikute kohta. Koos TÜ informaatika didaktika dotsendi Piret Luigega ning Ritva Kantelise ja Jari Kukkosega Ida-Soome Ülikoolist uurisid nad võrdlevalt Eesti ja Soome õpetajaks õppijate motivatsiooni.

Uurimisrühm lasi värskelt õpetajaõpinguid alustanud tudengitel ankeedivormis hinnata õpetajakutse valikut mõjutanud motivatsioonitegurite ehk FIT-Choice'i skaalal kümmet tegurit, mis neid puudutasid. Samuti pidid osalejad hindama kuue teguri abil, millisena nad õpetajatööd tajuvad või mida sellest arvavad.

Eestlane ootab avatud tulevikuga haridust

Õpetajakutse valikul kõrgeima hinnangu saanud põhjused olid eestlastel ja soomlastel samad. "Esimesel kohal oli töötamine lastega. Taheti töötada lastega lastega või noortega seotud keskkonnas ja töö lastega meeldis," selgitab Piret Luik. Teiseks viis kummagi riigi noored õpetajaks õppima sisemine motivatsioon ehk enesekindlus, et õpetajatööd tahetakse teha ja tuntakse, et sellega saadakse hakkama.

Eestlaste ja soomlaste motiivid polnud siiski täiesti ühesugused. Näiteks tuli Luige sõnul välja, et eestlased soovivad õpetajaks saades panustada rohkem ühiskondlikku võrdsusesse ehk anda midagi ühiskonnale tagasi. Samuti innustasid Eesti tudengeid kujutlused eesootavatest hüvedest. "Siia käivad näiteks väited, et "õpetajana mul on lühikesed tööpäevad" ja "ma saan olla oma perega", mis on mõnes mõttes ka müüdid, sest me teame, et õpetaja tööpäev ei ole lühike," selgitab Luik.

Eesti eripäradest tuli esile seegi, et siinsete õpetajaks õppijate valikuid mõjutavad suuresti õppijatele olulised ümbritsevad inimesed. "Samas eestlased tulevad õpetajaks õppima ka rohkem nii-öelda tagavara väljapääsuna," nimetab dotsent veel. Näiteks võib Eestis valida õpetajasuuna tudeng, kes tahtis saada sisse inglise filoloogiasse, kuid jäi joone alla ja loodab nüüd õpetajaksõppe kõrvalt endiselt oma teemaga tegeleda. 

Veel hindasid eestlased soomlastest kõrgemalt tegurit nimega job transferability ehk võimalust töötada omandatud elukutsega erinevates kohtades. "See on võib-olla meie ühiskonnaga seotud, sest meil ju väga paljud, kasvõi meditsiinitöötajadki eelistavad töötada Soomes," tõdeb Luik. "Samas ka hariduses on öeldud, et järjest enam süveneb tendents, kus näiteks lasteaiaõpetajad lähevadki hoopis Soome tööle." Merle Taimalu lisab, et vähemalt mõne aasta eest lootsid Eesti noored erialavalikust olenemata õpitu abil välismaale tööle minna.

Nii eestlased kui ka soomlased hindasid kõige madalamalt tegurit fallback career ehk võimalust pidada õpetajaametit justkui tagavaraametina, kuni tekib parem võimalus. "Kui paneme kõige kõrgemad ja kõige madalamad hinnangud saanud tegurid Eestis ja Soomes kõrvuti, siis tegelikult nad lähevad samas järgnevuses," sõnab Taimalu. "Eestlased on aga millegipärast andnud kõikidele teguritele kõrgemad hinnangud või ütelnud, et see mõjutab rohkem nende valikut."

Positiivset meediakajastust napib

Kui kõik eelnev kirjeldas eestlaste ja soomlaste vastuste statistilist erinevust, siis Merle Taimalu sõnul olid hoopis huvitavamad kahe maa tudengite vastuste sisulised erinevused. "Kui väga üldiselt öelda, andsid soomlased kõrgemad hinnangud nendele väidetele, mis mõõtsid positiivsemaid aspekte õpetaja töös," märgib ta. Näiteks hindasid soomlased kõrgemalt rahulolu kutsevalikuga, aga ka oma palka. 

"Eestlastel olid just need negatiivsemad asjad kõrgemad, et töö on raske ja nõuab kõrget ekspertsust või teadmiste olemasolu," võrdleb Taimalu. Viimase kohta lisab Piret Luik, et Eestis jäetakse juba noortele mulje, nagu peaks õpetaja olema oma töös kõiketeadev spetsialist.

Uurijate sõnul peitubki õpetajanappuse võti õpetajaameti avalikus kujutamises. "Me ei peaks rääkima nii palju negatiivsetest aspektidest," ütleb Luik. "Rääkima, et see töö on keeruline ja raske,  et õpetajatel on pikad tööpäevad ja väike palk." Ta toob näite saatest "Suud puhtaks", kus tema sõnul tuuakse eeskätt välja õpetaja töös ette tulevaid raskusi. 

"Räägiks ehk natuke positiivsetest asjadest ka?" soovitab Luik. "Nendest õpetajatest, kes on õnnelikud, kes teevad oma tööd rõõmuga, kes on rahul. Räägiks lapsevanematest, kes on rahul õpetajatega, kes kiidavad õpetajaid. Äkki on ka selliseid?"

Taimalu sõnul kohtab Eesti meedias ka positiivseid näiteid õpetajatööst, kuid enamasti ilmuvad need ainult haridustöötajatele mõeldud Õpetajate Lehes. Erialavalikut tegevate gümnasistideni sealsed edulood enamasti ei jõua. "Muidugi mujal ajakirjanduses on teema ka läbi käinud. Näiteks keegi on vahetanud ametit, et "läksin suurema pankuri palga pealt kooli õpetajaks". Neid ikkagi on, aga vähe," tõdeb ta.

Selliste näidete sõnum on Luige sõnul aga vildakas, sest annab mõista, justkui peaks inimene enne muus ametis kapitali koguma ja alles siis õpetajaks hakkama. Suundumust on tunda elus eneseski, sest Eesti alustava õpetaja keskmine vanus on Luige sõnul 36 aastat.

Teiseks aitavad uurijate sõnul õpetajaameti sageli kehvale kuvandile kaasa õpetajad ise, kes teevad oma ametit justkui maha ja rõhutavad, et nende töö on raske. "Kui saaks aga midagi öelda noortele gümnasistidele, et tegelikult see töö on jumala äge?  Seda poolt ka välja näidata?" pakub Taimalu.

Uurijate sõnul oleks abi näiteks sellestki, kui alustavale õpetajale pakutaks uues töökohas mingisugust tuge või mentorlust. Abi oleks väiksemast tunnikoormusest, kolleegide toetusest, aga ka paremast ettevalmistusest, kuidas lapsevanematega koostööd teha. "Ühesõnaga, et ei tekiks stressi, vaid näha oleks, et koolis on hästi tore, koolis olen hästi toetatud ja oodatud ning mul on kolleegid, kellega on hea koostööd teha," võtab Taimalu mõtte kokku.

Olukord õpetajate tööturul on Eestis ja Soomes uurijate sõnul enam-vähem samasugune. Veidi erineb pedagoogide keskmine vanus, mis on Eestis 50, aga Soomes 45. Õpetajate jagunemine ainevaldkonniti on kahes riigis samuti sarnane, kuid erinevalt Eestis napib Soomes lasteaiaõpetajaid. Kui õpetajaameti negatiivne meediakajastus oli seni rohkem Eesti probleem, siis uuringu üks Soome osalisi Ritva Kantelinen viitas sama mure ilmingutele ka viimaste aastate Soomes.

Merle Taimalu, Piret Luik ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas TRAMES.