"Kui sul on pull, on teda üsna keeruline juhtida. Nad on temperamentsed ja kipuvad vastu punnima. Oma rahu ja aegluse poolest tuntud härjad on seevastu palju hõlpsamini juhitavad," ütleb Turu Ülikooli dotsent Auli Bläuer. Arvestades, et alates rauaajast kuni 20. sajandini kasutasid Läänemere-äärsed rahvad veiseid põllutööks ja koormaveoks, sobisid töökindlad härjad selleks pullidest paremini.

Oma kunagises doktoritöös uuris Bläuer Turu linnast ja selle ümbrusest pärit kesk- ja uusaegseid veiseluid. Toona kuulus Soome Rootsi riigi koosseisu ja veisekasvatuses näitasid suunda just Rootsi päritolu mõisnikud. "Nägin, et Turu ümbruse luud ei näinud üldse Rootsi luude moodi välja. Tundsin, et miski siin ei klapi. See näris mind ja osalt on just see põhjus, miks uue uuringu ette võtsime," selgitab ta. 

Nüüd valmiski Bläueril koos Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Eve Rannamäe ja terioloogia professor Urmas Saarmaga artikkel Soomet puudutavate kirjalike allikate ja luumaterjali lahkhelidest. Selleks uudistas kolmik 621 Eesti ja Soome veise kämblaluud 13.–20. sajandist ja võrdles neid Rootsi samaaegse luumaterjaliga.

Uurimus põhines veise kämblaluude (alloleval skeletijoonisel tähistatud punasega) morfomeetrilisel analüüsil. Igalt kämblaluult võtsid autorid mitu mõõtu, et arvutada ja kõrvutada luude suuruseid ning kujusid. 

Talupullist külapullini

"Ajalooliselt on teada, et Eestis kastreeriti pulle, kui nad olid juba täiskasvanueas. Enne seda sai neid paaritada karja juurdekasvuks," sõnab Eve Rannamäe. Rootsis oli asi aga vastupidi: pullid kohitseti mõne kuu või isegi nädala vanuselt. Soomes erines kohitsemisvanus paiguti ja periooditi. Miks pulle eri piirkondades erinevas eas kastreeriti, on nii Rannamäe kui ka Auli Bläueri sõnul hea küsimus.

"Me küll ei tea erinevate käitumisviiside põhjuseid, aga saame oletada, et asi on kultuuris. Inimesed lihtsalt õpivad asju teatud moel tegema," seletab Bläuer. Rannamäe nõustub, et inimesed hoidsid omi tavasid.

Bläueri sõnul on mõlemal teguviisil traditsioonide kõrval ka omad praktilised eripärad. Nimelt, kes kohitseb härja täiskasvanud pullist, ei vaja oma karja eraldi pulle. "Iga looma kasutatakse väga tõhusalt," põhjendab dotsent. "Nad paljunevad noorelt, ja kui nad vanemana iseloomult keerulisemaks muutuvad, tehakse neist taltsad tööloomad." 

Kes kastreerib aga pullid noorelt, vajab karja kindlasti eraldi pulli. Samas on enamik tema loomi hõlpsalt juhitavad. "Kui sul on varajase kohitsemise komme, on sul palju noorloomi, keda on lihtne pidada. Nii saad neid näiteks lihatootmiseks linna transportida," osutab Bläuer. Pullikarja tema sõnul naljalt linna ei vea.

Kuna kumbki viis eeldab isesugust karjasüsteemi, paistab Soomes dotsendi sõnul olema aset leidnud laiem elulaadi muutus. Keskaja algul oli Soome väga hõredalt asustatud ja igal majapidamisel oli mõttekas üles kasvatada oma pull, kellest hiljem härg teha. "Kui olud hiljem muutusid ja inimesed kolisid suurematesse küladesse, hakkasid rohkem koostööd tegema ja kauplema, sobis neile rohkem varajane kohitsemine. Siis oli see loogiline valik," võrdleb Bläuer.

Teisalt oli asi tema sõnul ilmselt kultuurilistes eeskujudes. "Soomes olid mõisad, mis kuulusid Rootsi päritolu inimestele. Nähtavasti hoolitsesid mõisakarjade eest samuti Rootsi päritolu inimesed, kes ilmselt tõid omad kombed Soome kaasa," arutleb Bläuer. Teisisõnu nägid talupojad mõisas, et saab ka teisiti ja võisid muutunud asustuse oludes uut viisi lõpuks praktiliseks pidada.

Nii saigi Soomes lõpuks tavaliseks külasüsteem, kus terve kogukonna peale võis olla üks pull ja iga talu ei pidanud teda ise kasvatama. "Pulli peeti Soomes väga kasutuks loomaks: ta oli keerulise iseloomuga, vajas ka toidunappuse ajal toitu ja temalt ei saanud ei piima ega järglasi," muigab dotsent.

Oma kandi kombed on visad kaduma

Eve Rannamäe sõnul kipuvad inimesed sageli kohalikest väljakujunenud traditsioonidest tugevalt kinni hoidma. "Häid näiteid on 18. sajandi lõpu kirjameestelt, kelle sõnul püüti küll rahvale levitada uuenduslikke ideid ja tutvustada uusi tööriistu, aga talunikud ei võtnud vedu. Neil juba olid omad kombed ja nii see jäi," märgib ta. Nii kulus ka Soome talupoegadel rootsipäraste kommete omaksvõtuks mitu sajandit aega, osutab Auli Bläuer.

Uuringu oluliseks väärtuseks peab dotsent samas tõika, et Soome kultuurimuutus suudeti siiski tabada ja ajaraami panna. "Nägime, et Soome sai Rootsi osaks juba keskaja alguses, aga enamiku keskaja vältel jätkus ikka vana traditsioon. Asjad muutusid Soomes kusagil keskaja ja uusaja vahel," ütleb dotsent. 

Rannamäe sõnul tõi uuring esile erinevate allikmaterjalide probleemid. "Kirjalikud allikad ütlevad meile üht, aga arheoloogilised luud teist. Kindlasti ei saa usaldada vaid ühte neist, sest mõlemate info on killustunud," selgitab ta. Bläueri sõnul oli allikate mitmekesisus uues töös väga vajalik, sest nii Soomest kui Eestist on keskajast säilinud väga vähe kirjalikke allikaid, mis annaks aimu talupoegade elust. Nii olidki töö põhiallikas luud. 

Kuigi enamik luid pärines Bläueri sõnul Turu linnast, kuuluvad need ilmselt maalt linna tapale toodud loomadele. "Soomes oli väga tavaline, et linnaelanikel oli üsna palju loomi, aga härgadest polnud linnas kasu. Nad olid eeskätt mõeldud põllutööks," selgitab ta ja järeldab, et Turus oli maapiirkondadest suur isaste lihaloomade sissevool. "See on huvitav teadmine, sest seni jäi veidi lahtiseks, kui palju linlased ise liha tootsid. Nüüd paistab, et juba keskajal toodi palju loomi linna tapale," ütleb ta.

Kuigi täpselt pole teada, millal Eestis ja Soomes härgi tööloomadena kasutama hakati, paigutatakse see muutus Rannamäe sõnul Eestis oletamisi rauaaega. Bläueri sõnul napib Soomes küsimuse uurimiseks luumaterjali, kuid ta märgib, et härjarakendit eelistati hobustele just savise pinnasega Lõuna-, Edela- ja Lääne-Soomes. "Eesti jaguneb ajalooliselt ja kultuuriliselt diagonaalselt Põhja- ja Lõuna-Eestiks. Härjakultuur levis peamiselt raskema mullaga Põhja-Eestis, samas kui kergema mullaga Lõuna-Eestis eelistati hobuseid," võrdleb Rannamäe.

Kui tänapäeva inimesele võib härjarakend tunduda millegi ammu unustatuna, siis tegelikult säilis härgadega kündmine just siinmail kõige kauem. "Eesti ja Soome olid Euroopas üks viimaseid piirkondi, kus härgi 20. sajandil ikka veel kasutati," sõnab Rannamäe.

Auli Bläuer, Eve Rannamäe ja Urmas Saarma kirjutavad oma tööst ajakirjas Journal of Archaeological Science.