Uus uuring osutab, et sead paistavad olema arvatust veelgi empaatilisemad loomad. Nad tunnetavad ära, millal kaks liigikaaslast kaklema lähevad ja oskavad vajadusel sekkuda. Niimoodi vähendavad nad üldist ärevuse- ja agressioonitaset ning võivad kaudselt tervele seakarjale head teha, vahendab The Washington Post.

Uurijad panid tähele, et kui sigade vahel puhkeb konflikt, astuvad kõrvalseisjad vahele. Erapooletu siga läheneb siis ühele vaenupoolele ja puudutab teda füüsiliselt: kas müksab rahustavalt oma kärsaga, hõõrub üht või teist vaenupoolt oma kõrvadega või istub lihtsalt ühe pahurdajaga vastamisi. Vahel juhtus sedagi, et üks siga asetas terve oma pea ühe vaenupoole kere peale – seegi toimis hästi.

Rahustav kärss

Töörühm jälgis 2018. aastal kuus kuud ühes Torino lähedal asuvas talus 194 siga. Sigade päralt oli 13-hektariline metsastunud ala, kus nad võisid vabalt toitu otsida ja loomulikult käituda. Oma analüüsi tarbeks kogusid uurijad kokku mitukümmend tundi videomaterjali.

Analüüs näitas, et kodusead võivad vaid mõni minut peale kaklust rakendada tervet rida erinevaid konfliktijärgseid strateegiaid.

Kaks kaklevat siga võivad omavahel ära leppida. Samuti võib juhtuda, et kolmas siga, kes pole ise konfliktiga seotud, võib minna kas ründaja või ohvri juurde ja neid palumata puudutada. Sageli kasutavad sead selleks oma kärssa.

Uuringu ühe autori Giada Cordoni sõnul on nina sigadele väga oluline: nad üksnes ei avasta sellega maailma, vaid ka suhtlevad selle abil. Ta lisas, et peale säärast puudutust vähenes ohvri ärevus silmanähtavalt. Kui kõrvalseisja puudutas aga ründajat, täheldasid uurijad, et tolle agressiivsus oma ohvri suhtes vähenes.

Tulemus viitab, et kõrvaltvaataja rollis sigadel on piisavalt vaimset nupukust ja empaatiat, et märgata teiste sigade tundeid, sealhulgas ärevust. Füüsiline kontakt, mida kumbki vaenutsev loom ei palu, viitab ühtlasi, et kolmas siga tabab ära õige hetke sekkumiseks. Samuti teab too, kuidas sekkuda.

Peresidemed loevad

Uurijad täheldasid sigade ja inimeste vahel veel sarnasusi. Nimelt mõjutasid kakluste lõpptulemust sigade sugulussidemed. Kõrvaltvaataja rollis sead sekkusid tõenäolisemalt tülidesse, kus osalesid nende lähisugulased. See viitab, et sead tajuvad oma sugulussidemeid ja käituvad neile mõeldes.

Samas selgus veel, et pereringi tülides leppisid omavahel tõenäolisemalt ära kaugemas suguluses sead, mitte lähisugulased. Giada Cordoni oletab, et lähedas suguluses sead on omavahelistes suhetes kindlamad. See tähendab, et mistahes konfliktist põhjustatud kahju kipub nende suhetele olema väiksem. Samas on nõrgemate sidemetega sigadel heade suhete nimel olulisem omavahel ära leppida.

Cordoni sõnul on sead väga sotsiaalsed loomad, kel jätkub piisavalt vaimset nupukust, et tuttavaid liigikaaslasi ära tunda.

Kui peale kaklust läheneb keegi ohvrile, langeb tolle ärevuse tase. Kui lähenetakse aga ründajale, siis too enam sama ohvrit või teisi karjaliikmeid nii tõenäoliselt ei ründa.

Cordoni kirjeldab sigade vahemehe-strateegiat kui "konflikti kolmikmehhanismi". Uuring on esimene kord, kui seda on täheldatud sigadel – varem on seda märgatud ainult inimestel, huntidel, inimahvidel ja lindudel. Ühtlasi illustreerib leid Cordoni sõnul sigade ja inimeste evolutsioonilist lähedust. 

Uuringuga mitte seotud konfliktilahendamise spetsialist Louisa Weinstein nõustub. Inimestega tehtud töö põhjal märgib ta, et kui kolmas osaline sekkub, on kummalgi pahurdajal võimalus ära kuulatud saada. Konflikti sees ei kuula kumbki vaenupool teist päriselt ära, aga neutraalne kõrvalseisja võib suuta neid mõista.

Ühtlasi ohjeldab kolmas osapool nii konflikti kui ka sellega kaasas käivaid tundeid. Kellegi teise juuresolekul valitsevad vähemalt inimesed end Weinsteini sõnul rohkem ja käituvad paremini.

Uurimus avaldati ajakirjas Animal Cognition.