"Lindude uurimise abil saab näidata, mida inimesed minevikus sõid, miks nad teatud valikuid tegid ja millised olid nende uskumused," ütles doktoritöö autor, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi nooremteadur Freydis Ehrlich.

Nii Eestis kui ka maailmas on loomaluid uuritud juba 19. sajandist, kuid eraldiseisva distsipliinina hakati zooarheoloogiaga tegelema pärast teist maailmasõda. Kuigi loomaluude uurijaid on Eestis olnud varemgi, on neid järjepidevamalt uuritud alates 1990. aastatest. 

Kui seni on eesti zooarheoloogid rohkem tähelepanu pööranud imetajatele ja kaladele, siis värskelt valminud doktoritöö uuris, milliseid linnuliike zooarheoloogilisest materjalist võib leida ning kuidas inimesed linde kasutasid. "Kuna kivi- ja pronksiaegsetest materjalidest oli hea ülevaade olemas, siis ma keskendusin viikingiajast varauusajani ehk umbes kümnendast kaheksateistkümnenda sajandini," selgitas Ehrlich. 

Peamiselt Viljandi linnast ja linnusest, aga ka muudest paikadest kogutud linnuluid analüüsinud Ehrlich märkis, et linnuluude määramisel mängib olulist rolli võrdluskogu, mis võimaldab vanu luid võrrelda tänapäeval kogutud liikide skelettidega. "Oma töös kasutasin muu hulgas Poola Teaduste Akadeemia linnuluude võrdluskogu Krakowis, mis hõlmab enamikku Euroopas leiduvaid linnuliike. See aitas palju kaasa," rääkis Ehrlich.

Viljandist tuli välja ligikaudu kolmkümmend linnuliiki, nende seas mitut liiki parte, aga ka tetri, metsiseid, luiki ja sookurgi, kellest viimased neli kuulusid kõrgklassi toidulauale. Samuti olid leidude hulgas väiksemad kanalised, kakulised, haukalised, tuvilised, kurvitsalised, rähnilised ja värvulised.

Eesti vanim kana 

Lisaks liikide ülevaatele tahtis Ehrlich välja selgitada, millal hakati Eesti aladel kodulinde kasvatama. Selleks vaatas autor leide, mis lisaks Viljandile pärinesid ka näiteks Läänemaalt, Põhja-Eestist ja Saaremaalt. Selgus, et viikingiajast alates oli kõige levinum linnuliik kana. Seejuures pärineb vanim seni teadaolev kana umbes kahe tuhande aasta tagant Jõelähtme lähedal asuvast Rebala küla Lastekangrute I kalmest. 

"Kuna sellest perioodist ongi ainult see üks kana, siis ei saa kindel olla, kas nad olid sel ajal laiemalt kasutusel. Ka mujal Euroopas on esimesed kanad leitud kalmetest, mis tähendab, et neid võidi kasutada luksuslindudena," rääkis Ehrlich. Ta lisas, et kana ei aretatud Euroopas, vaid toodi sisse Kagu-Aasiast.

Järgmised leitud kanaluud pärinevad mitusada aastat hilisemast perioodist, mil neid kasutati tõenäoliselt juba toiduks. "Sageduselt teisel ja kolmandal kohal on haned ja pardid. Nende kodustamise algus pole nii täpsesti dateeritav. Kirjalike allikate põhjal võib arvata, et kodustatud haned ja pardid jõuavad Eestisse keskaja lõpus ja varauusaja alguses, mis on kanaga võrreldes oluliselt hiljem," arutles Ehrlich.

Ühtlasi jääb hanede ja partide puhul lahtiseks, kas neid püüti loodusest või olid nad kodustatud ja elasid inimestega koos. "On ka pakutud, et inimesed korjasid metsikute hanede mune ja kasvatasid nendest koorunud tibud hoovi peal suureks," täiendas Ehrlich. 

Jahikullid ja kukevõitlus

Lindude küttimisel võisid vanad eestlased kasutada muude vahendite hulgas jahikulle, keda selle jaoks eraldi dresseeriti. "Kullipojad korjati pesast, kasvatati üles ja õpetati jahti pidama. See oli eliidi tegevus, mis võttis väga palju tööd ja aega. Näiteks Viljandi linnusest tuli välja osaline raudkulli skelett, kes oli küll noor lind, aga tõenäoliselt kasvatati teda jahikulliks," rääkis Ehrlich.

Ta lisas, et Vilniusest on leitud ka jahikullide varustust, näiteks väikeseid mütsikesi, mis pandi lindudele pähe ja võeti ära alles siis, kui nad hakkasid jahti pidama: "Jahipidamiseks on kasutatud ka kotkaid, seda küll mitte Eesti aladel. Küll aga kasutati nende sulgi ja küüniseid kaunistuste ja ripatsite tegemiseks."

Samuti leidis doktoritöö autor tõendeid kukevõitlusest, millele viitab kukkede kannuste kindlal viisil äralõikamine. "Ilmselt pandi eemaldatud kannuse asemele metallist või luust võitluseks mõeldud kannus. On arvatud, et üks põhjus, miks kana kodustati, ongi kukevõitlus," kommenteeris Ehrlich. Kõrgelt hinnati ka kalkunit, kelle luid on leitud näiteks Haapsalu linnusest.

Lindude sümboolse ja rituaalse tähenduse kohta ütles Ehrlich, et arheoloogiline materjal väga kindlaid vastuseid siin ei pruugi anda. "Kindlamalt näeme tähendust näiteks siis, kui kanamune või skelette on matustel hauapanustena kaasa pandud. Seda ei kohta mitte ainult Eesti aladel, vaid üle terve Euroopa. Seejuures leidub näiteks kalmetelt leitud kanu ka ajast, mil nad olid juba levinud söögilinnud," ütles doktoritöö autor.

Freydis Ehrlich kaitseb oma arheoloogia eriala doktoritööd "Birds in Estonian zooarchaeological material: diversity, importance and the earliest appearance of domesticated species" ("Linnud Eesti zooarheoloogilises materjalis: mitmekesisus, tähtsus ja varaseimad tõendid kodustatud liikidest") 7. juunil Tartu Ülikoolis. Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli kaasprofessor Eve Rannamäe ja Tartu Ülikooli professor Valter Lang.