Unustage muldpõrandad ära

"Muldpõrandaid polnud ei talupoegade elutoas ega isegi mitte rehetoas," kinnitab Pärdi. Põhja-Eestis ja saartel, kus lubjakivi omast käest võtta, tehti rehielamud algusest peale justnimelt kivipõrandaga, nagu saab näha ka praegu Rocca al Mares olevates hoonetes.

Piirkondades, kus lubjakiviga kiita polnud, paigaldati tubadesse maapõrand, mille retseptis rohkem koostisosi. "Kasutati kruusa ja savi, pandi ka lupja ning tambiti see kõik kõvaks," selgitab Pärdi.

Rahvasuus on seda põrandatüüpi küll muldpõrandaks nimetatud, aga sõna otseses mõttes mullast põrandaga tegemist ei olnud. Kõndimispind oli täitsa pühikimiskindel ja sile, ehk et suure varbaga sinna vagu ajada ei saanud.

Pärdi sõnul polnud pehmel põrandal rehetoas asja: "Laudpõrandat sinna üldiselt ei tehtud, sest rehetoas toimetati pidevalt sadat asja ja põrand pidi kogu selle valu ja vati välja kannatama. Kõlab uskumatult, aga mitmed allikad kõnelevad, et külma ilmaga on rehetoas isegi hobuseid rautatud! Seal tapeti ka väiksemaid loomi, näiteks lambaid. Kokkuvõttes tehti seal kõiki tarvilisi asju, nii et kivipõrand oli tõesti praktiline lahendus."

Muru tuli enne inimesi

Vabaõhumuuseumi vanade rehielamute ees laiub soojal ajal roheline muruvaip. Kui talud veel esimeses nooruses olid ning taluelu õitses, oli pilt muidugi hoopis teistsugune ja sellist golfimuru polnud kuskil näha: "Taluõu oli vanasti avatud. Ka loomad käisid seal ja linnud paterdasid ringi ning tegid mustust."

Umbes 150 aastat tagasi hakkas aga koos talude päriseksostmisega levima uus kodukultuur. Õu jagati aiaga kaheks: karjaaias toimetasid loomad edasi, elamupoolset otsa hakati aga harima. Sinna pisteti viljapuid ja rajati lillepeenra klumbikesi.

Eeskuju võeti mõisast, kus suur osa talurahvast moel või teisel teenimas käis ja muuhulgas ka ilumeelt arendas ning uuema aja asjadest aimu sai. Tasa ja targu levis idee rohtaiast üle kogu maa. Kes ei mäletaks võluvat stseeni filmist "Suvi", kus Raja Teele teeb ettepaneku Ülesoo tallu noori õunapuid tuua ning paneb sellega tulevase ämma heldima.

Pärdi sõnul ei tasuks aga unustada, et ehkki oli aeg, mil taluõued võisid olla parajalt songitud ja mudased, oli hilisem talumuru vaid loodusliku rohumaa pügatud variant.

Looduslik rohumaa ise on aga talurahvast palju arhailisem nähtus. "Kui väga kaugele tagasi vaadata, siis on selge, et muru kasvas tulevasel taluhoovil juba enne inimeste tulekut," muigab Pärdi