Juuni alguses katkestas Tallinn põuatingimuste tõttu niitmised linna haljasaladel ja parkides. Samuti kutsus linn kruntide omanikke üles vett säästma ja muru niitmisest hoiduma. Täielikult pole pealinn niitmist taastanud siiani. Tartu alustas sellel suvel aga Roheringi projektiga, mille eesmärk on tõsta linna haljasaladel elurikkust. Üks osa projektist hõlmab nii mõneski linnapargis niitmist ainult korra suve jooksul.

Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor Martin Zobel märkis, et Eesti kliimas tekivad ja püsivad rohumaad suuresti tänu inimtegevusele – puude raiumisele, heina niitmisele ja koduloomade karjatamisele. "Kui rohumaad ei niideta, hakkavad seal varem või hiljem kasvama puittaimed. Seega niitmisest pole pääsu," ütles Zobel ERR-ile.

Muru kujutab endast Zobeli sõnul väga intensiivselt majandatavat rohumaad, mida niidetakse tihti ja sageli ka väetatakse. Selline kasutusrežiim soosib kiirekasvulisi, vegetatiivselt paljunevaid kõrrelisi. Muru elurikkus on olemuslikult madal.

"Kui niitmise tihedust vähendada, saavad võimaluse ka teistsugused liigid, näiteks lehtrohundid nagu nurmenukk, härjasilm, kellukad ja jumikad. Seega kohtades, kus tallamiskoormus pole suur, võiks muru harvemini niita ka tavalistel aastatel. Sellega saavutame suurema liigirikkuse ning hoiame kokku raha ja energiat. Tihedamat niitmist võiks harrastada rohkem tallatud piirkondades," selgitas professor.

Taimeteadlase sõnul põhjustab veepuudus taimedele tugevat stressi ja ka muidu edukad muruliigid jäävad põuatingimustes kiratsema. "Stressis taimede biomassi eemaldamine suurendab stressi veelgi ja kahjustab taimi. Samas on muru niikuinii madal ja niitmiseks puudub nii või teisiti selge vajadus. Üleskutse põua ajal mitte muru niita on seetõttu igati asjakohane," leidis Zobel.

Puuduv tume elurikkus

Nii nagu füüsikas on tumeaine aineliik, mida pole võimalik näha, kuid mida on tunda tema raskusjõu tõttu, mõistetakse bioloogias tumeda elurikkuse all looduskoosluses esineva liigifondi puuduolevat osa, mis potentsiaalselt sobiks kooslusse, aga mingil põhjusel seal siiski ei esine. "Juhul kui niitmist vähendada, on lootust, et tagasi tuleb osa tumedast elurikkusest. Need on liigid, millele antud muld ja kliima sobivad, kuid mida koosluses pole," sõnas Martin Zobel.

Puuduvate liikide tagasitulek on Zobeli sõnul võimalik kahel viisil. "Mõne liigi seemned säilitavad mullas elujõu kümneid ja isegi sadu aastaid. See niinimetatud mulla seemnepank on elurikkuse taastumise üks allikas. Olulisem elurikkuse taastumise viis on aga seemnelevi – kas tuulega, lindude abil või mingit muud moodi."

Tumeda elurikkuse taastamisel saab Zobeli sõnul olulist rolli mängida ka inimene. "Miks mitte külvata oma aeda kodumaiseid niiduliike või tuua kusagilt põllu- või metsaservast kodumurusse mätas looduslike liikidega? Seejärel hoidke vähemalt mõned laigud murus kevadel niitmata. Igatahes härjasilm ja nurmenukk tunnevad end siis väga hästi ja näitavad ka oma õite ilu," õpetas professor.

Elurikkus taastub aeglaselt

Tartu Ülikooli botaanikaprofessor ja makroökoloog Meelis Pärtel ei soovita samuti põua ajal muru niita. "Niitmisel lõigatakse taimest osa ära, kahjustunud taimed kaotavad rohkelt vett ja muru kuivab koledaks. Elurikkuse seisukohast on ka oluline muru niitmisel vahet teha: niita rohkem kohtadest, kust käiakse, istutakse ja mängitakse ja üks-kaks korda aastas mujal," ütles Pärtel ERR-ile.

Tema sõnul suudavad pidevat niitmist taluda vaid üksikud taimeliigid, mis annavad küll rohelise välja, kuid elurikkus on neis väga väike. "Kui niita nii nagu taluheinamaadel, saavad murus hakata kasvama ka paljud teised taimeliigid. Õitsevad heinamaataimed pakuvad silmailu inimestele ja toitu putukatele, kes tolmeldavad meie aedades kasvatavaid taimi," täheldas ökoloog.

"Nii on õitsvad muruplatsid abiks linnaaedadele. Lisaks on suurem taimede elurikkus aluseks ka mulla mikroorganismide mitmekesisusele. Sellel on omakorda soodne mõju inimeste immuunsüsteemi toimimisele, mis aitab ära hoida allergiaid ja teisi haigusi," tõi Pärtel välja.

Mais ja juunis kahanenud muru niitmisel oli Pärteli hinnangul kindlasti elurikkust toetav mõju. Samas toonitas ta, et oluline oleks vähem niita mitme aasta jooksul. "Elurikkus tuleb aeglaselt. Paljudel muruplatsidel võiks olla Eesti talude heinamaade sarnane välimus, aga selleks on vaja nende liikide seemneid. Kui ümbruskonnas on mõned liigirikkad niidulaigud alles, siis on võimalik seemnete levimine sealt, aga kasuks võib tulla Eesti looduslike heinamaaliikide seemnete juurde puistamine," arvas ta.

Pärtel soovitab käia ise seemneid maal korjamas, aga samas leidub ka firmasid, mis Eesti niiduliikide seemneid pakuvad. "Seega, põuaaegset vähemat niitmist võiks vähemkäidavatel murualadel jätkata ka nüüd, kui sademeid on piisavalt. Avastamisrõõmu pakuvad liigid, mis kunagisele rohelisele väljale kasvama hakkavad. Taimeliikide määramisel on lisaks raamatutele abiks mitmed tasuta mobiilirakendused, kus tehisintellekt pakub pildi järgi liiginime," soovitas professor.