Kes elab Tartu sees? Just nii küsivad teadlased, kes koostöös Tartu linnaga otsivad viise, kuidas linna rohkem rohelust ja elurikkust tuua. Viieaastase projekti Tartu rohering esimesel aastal katsetati mitmel linna rohealal niitmiskorra muutmist. Samal rohealal niideti ühel osal tavapärase hoolduskorra järgi muru pidevalt madalaks ja teisel osal lasti rohttaimedel kõrgeks kasvada, õitsema hakata ja seemneid külvata. Niideti kord või kaks suve jooksul ja kesklinna parkides lõpetati niidutaimede suvi vikatite abil. Teadlased said siis vaadata, kas juba esimesel aastal, mil niideti tavapärasest teises rütmis, esines muutusi.

Niitmata alad tekitavad inimestes vastakaid tundeid. Tartu linnalooduse koordinaator Mirjam Võsaste ütles, et kui lasta murul pikemaks kasvada, siis valged ristikuõied toovad linna kimalasi, liblikaid ja teisi putukaid. Harvem niitmise kasuks räägib Võsaste sõnul ka põuaperioodid, mida viimastel aastatel on kogetud. 

"Sel suvel oli põuaperioodil kohe näha, et kõik need muruplatsid, mida tihti niidetakse, olid täiesti kollased. Kõrval oli võrdluseks ala, mida ei niidetud ja mis oli ilusti roheline. Ehk siis kui taimed on kõrgema kasvuga, siis nad hoiavad paremini niiskust, mis tähendab seda, et nad ei kuiva ära," selgitas Võsaste. Samuti räägib tema sõnul vähem niitmise kasuks see, et siis on putukatel ja lindudel rohkem süüa.

Inimestel on sageli arusaam, et kui muru on pikem, levivad ka puugid paremini. Teadusartiklid seda aga ei kinnita.  "Putukateadlane Urmas Tartes ütles hästi vahvalt, et ega puuk seisa linnaservas ega vaata, et Tartu kesklinnas on niitmata, ma nüüd hakkan tulema. Puuk liigub tegelikult elu jooksul kaks-kolm meetrit. Jah, kui lind või siil ta kohale toob, siis kõrges murus jääb ta kindlasti paremini ellu, aga see, et meil on mõned alad niitmata, ei tähenda, et puugid massiliselt valmistuksid selleks, et seal on nüüd hea elada," rääkis Võsaste.

Loomaökoloog Tuul Sepa sõnul leidub uuringuid, mis ütlevad, et mida mitmekesisem roheala, seda vähem on haigust kandvaid puuke. "Sellistel rohealadel saavad tegutseda ka teised putukad ja pisiimetajad, kes neid puuke toiduks kasutavad ja neid siis keskkonnast eemaldavad. Puuke ei pruugi olla lõppkokkuvõttes vähem, aga nad võivad olla vähem ohtlikud," sõnas ta.

Rohkem rohelust, rohkem liike

Tartu roheringi projekti esimese aasta eesmärk oli saada alusandmed, mille põhjal saaksid teadlased edaspidi muutusi hinnata. Tuul Sepp ütles, et teadlased said juba esimese aasta järel mitme üllatuse osaliseks. 

Näiteks üllatas putukauurijaid see, et lubades rohttaimedel kasvada kuni õite moodustumiseni, meelitas see tõepoolest kohale märkimisväärselt rohkem liblikaid ja kimalasi. "Liblikaid niidetud muruga pargilappidel ei leia, sest röövikutel ei ole seal toidutaimi ja liblikatel ei ole seal õisi, mille peal toituda," selgitas Sepp. Sagedasti niidetud aladel loetleti kokku 13 erinevat liiki liblikaid ja harva niidetud aladel 23 liiki. Isendite arvult oli vahe samuti  suur (280 ja 422) ja röövikute arv erines pea kaks korda (68 ja 126).

Mida elurikkam on keskkond, seda rohkem seal erinevaid liike pesitseb. Tuul Sepp on kuulnud inimesi ütlemas, et milleks Tartusse näiteks rohkem linde on vaja, vaadake, kui palju on juba hakke. "Aga see kooslus on hoopis teistsugune, mis tekib mitmekesises liigirikkas terves ökosüsteemis. Hakid, tuvid ja varblased on katkise ökosüsteemi tunnusliigid ja nad näitavad, et siin ei ole putuktoidulistel või seemnetest toituvatel lindudel midagi süüa," ütles Sepp.

Projekti tarvis loendati koos vabatahtlike abiga ka nahkhiiri 29 loendusalal. Kõige rohkem liike leiti Emajõe äärest ja dendropargist (7) aga näiteks kolme liiki nahkhiiri leidub ka Annelinnas ja kuute liiki Raadil. Kõige rohkem elab Tartus põhja-nahkhiirt, kuid kohtab ka teise kaitsekategooria tiigilendlast.  

Võsaste rääkis, et nahkhiirte kohtamiseks tuleb lihtsalt õigel hetkel üles vaadata. "Ma soovitan suvel oodata pärast päikeseloojangut umbes pool tundi ja siis vaadata taevasse. Tartus võib praktiliselt igal pool nahkhiiri kohata. Mina olen näinud Uueturu pargis, aga ka Kaubamaja kõrval olevas pargis. Delta hoone juures oleva silla all on tegelikult nahkhiirte toitumiskoloonia. Kui suvel minna jõe äärde ja seista silla all hämaras, siis kõik kohad on nahkhiiri täis. Teadlikkus ja silmade-kõrvade avamine annab linnas nii palju ägedat looduskogemust juurde," rääkis ta.

Kui Tartu roheringi projekti esimesel aastal vaadeldi peamiselt loodust ja loeti kokku kui palju üht või teist liiki linnas kohtab, siis järgmiste aastate tööd on silmale rohkem nähtavad. Näiteks jõuavad ühel hetkel Tartusse linnalambad, keda võib suvel kohata linnaujula lähedal. Seega, kui inimesed lähevad Emajõkke ujuma, siis edaspidi võib randa minnes kohata ka lambaid. Samuti on plaanis luua 20 kilomeetri pikkune linnalooduse matkarada.