Veljo Runnel leiab, et loodusteadlastele saab abiks olla iga loodusest huvitatud inimene. "Ma nimetan neid harrastusteadlasteks. Kui inimene veedab aega looduses, vaatleb ja kogeb midagi, saab ta teadlastele neid andmeid vahendada ja seeläbi uuringutesse panustada," sõnab bioloog.

Tartu Ülikoolis on Runnel viimased 15 aastat olnud seotud erinevate projektidega, mille eesmärk on harrastusteadlasi ja akadeemilises mõttes teadlasi kokku viia. Koos kolleegidega loodusmuuseumist ja botaanikaaiast algatas ta loodusvaatluse maratoni. Ettevõtmine sai peapreemia parima uue algatuse eest teaduse ja tehnoloogia populariseerimisel.

Runnel ise end klassikalises mõttes teadlaseks ei pea. "Ma ei tööta teadurina ega õpeta ülikoolis. Minu töö teadusprojektides on just ekspertiisi pakkumine harrastusteaduse küsimustes," lausub ta. Sellegipoolest on ka Runnel ise panustanud mitmesse uuringusse.

Kuidas loodusvaatlust õigesti teha, et teadlastele sellest kasu oleks? Runnel selgitab, et oluline on täpsus: inimene peaks kirja panema täpse kellaaja, koha ja loomaliigi nimetuse, keda ta nägi. "Kui inimene lihtsalt kirjeldab oma kogemust ilma nende detailideta, siis sellel on pigem ilukirjanduslik väärtus. Teaduses peaks olema kesksel kohal täpsus ja konkreetsus," ütleb ta.

Runnel ise on teinud vaatlusi ökosemiootiku Timo Marani teadusprojekti "Ohustatud liikide tähendused kultuuris: ökoloogia, semiootiline modelleerimine ja retseptsioon" jaoks. Ta vaatles linde hommikustel tundidel inimeste eraaedades. Üks põnevaid uurimistulemusi oli tema jaoks see, et eraaedades tuvisid väga ei olnud, kuigi mujal linnaruumis kohtab neid üsna palju. "Osalt võib see tulla sellest, et eraaia territoorium on üsna piiratud ja tuvid ongi pigem avatumad söögiotsijad: nad otsivad toitu mujalt linnast," selgitab ta.

Samuti on Runnel kaasa löönud Tartu roheringi projektis, mille eesmärk on toetada elurikkust ja leida võimalusi säilitada loodust linnaruumis. Ta räägib, et projekt hõlmab nii struktuuri loomist kui ka loodusteadlikkuse tõstmist. "Inimene peaks nägema, et elurikkus on olemas ka linnas. Me ei pea alati kuhugi kaugele sõitma, et seda kogeda," räägib ta. 

Loodusteadus võib olla kohati natuke ohtlik: seda on kogenud loodusvaatluste ajal ka Runnel ise. Näiteks on tulnud põgeneda karu eest. "Ta hakkas mu poole jooksma, mina jooksin autosse, mis õnneks oli väga lähedal. Kui autot poleks seal olnud, ei oleks ma saanud seda teha," meenutab bioloog. 

Ta lisab, et tegelikult seisnebki nendes hetkedes kogu loodusvaatluse võlu. "Sa mitte kunagi ei tea, kellega kohtud. See ongi põnev, sest alati tuleb üllatusi," ütleb Runnel.

Loodusega on seotud bioloogi hobi, millest nüüdseks on saanud tema teine töö. Nimelt salvestab Runnel looduses helisid. Nüüdseks on tema kollektsioon nii suur, et selle tunnevad huvi mitmed filmitegijad ja produtsendid. Neid saab pisut modifitseerida ja kasutada kmuusikas. "See on umbes nagu pildistamine – paljud inimesed käivad looduses ja jäädvustavad ilusaid vaateid, mina jäädvustan ka helisid," selgitab bioloog

Mida võiks tavainimene aga looduse vaatlemisest õppida? Runnel vastab, et vaatluse käigus saab inimene aru, kui mitmekesine meie loodus tegelikult on, ja kuidas kõik liigid, keda ta näeb, on omavahel tihedalt seotud. "Siis inimene saab paremini aru, kuidas loodus toimib ja mis on üksikute liikide rollid. Siis ta tegelikult hakkab aru saama sellest, miks ta peaks planeeti ja loodust rohkem hoidma ning võib-olla oma käitumist muutma," sõnab Runnel.