Juba ammu on uuritud soode ja järvede põhjas leiduvaid setteid, kuna need annavad infot selle kohta, missugused taimed ümbruskonnas kasvasid ja millal. Selleks tuleb analüüsida setetes leiduvat õietolmu.

Tartu Ülikooli teadlased on aga astunud sammu kaugemale ning on uurinud ka seda, missugused taimed oleksid võinud ümbruskonnas kasvada. Ehk lisaks elurikkusele on luubi all ka elurikkus, mis on mingil põhjusel puudu. Selle on Tartu teadlased ristinud tumedaks elurikkuseks.

Botaanika professor Meelis Pärteli sõnul ongi elurikkuse hoidmisel oluline mõelda nii liikidele, mis meil olemas on kui ka liikidele, mis siia sobiksid, aga mis on hetkel puudu. "See annab palju rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas peaksime oma metsi, soid ja niite majandama."

Samuti tuleks vaadata, missugused omadused on organismidel, kes teevad ökosüsteemis mitut tööd korraga: näiteks elavad koos seentega või teevad koostööd putukatega. Just terviku vaatlemine annab aimu sellest, mis põhjustel meie kooslused pole oma täit potentsiaali saavutanud.

Ei maksa unustada, et kõik muutused toimuvad teatava viivitusega, lisab Pärtel. Kui näiteks praegust Eesti loodust vaadeldes võib tunduda, et elurikkusega on hästi ja meil on suhteliselt palju liike, siis tegelikult vaevlevad mitmed juba väljasuremise võla käes.

"Need liigid on küll olemas, aga nad ei tunne end hästi ja kõrge elurikkus võib olla petlik. Aja jooksul need praegu veel nähtavad liigid hääbuvad. Esmalt lähevad tumedasse elurikkusesse ja lõpuks kaovad meie maalt üldse ära," toob Pärtel välja teadlaste murekoha.

Tartu Ülikooli teadlaste artiklit Observed and dark diversity dynamics over millennial time scales: fast life-history traits linked to expansion lags of plants in northern Europe saab lugeda Londoni Kuningliku Seltsi toimetistest.