"Meie uuringute põhisõnum on, et mitmekesisusest võiks mõelda tunduvalt laiemalt kui lihtsalt taimeliikide arvust ruutmeetril," ütleb Eesti Maaülikooli ökofüsioloogia vanemteadur Katrin Heinsoo. Mõiste biodiversity ehk bioloogiline mitmekesisus tähendus on tema sõnul ähmastunud. "Kui me räägime elurikkusest, siis kas peame silmas eluvormide rikkust, ökoniššide rikkust või liikide arvu ruutmeetril? Need on väga erinevad mõisted, mis on paljuski kokku sulanud," osutab ta.

Koos kolleegidega on ta juba mõnda aega uurinud ökosüsteemide pakutavaid hüvesid. Varem ökosüsteemi teenusteks nimetatud nähtustest räägitakse Heinsoo sõnul palju, kuid kvalitatiivselt. Teisisõnu neile ametniku jaoks mõõdetavat numbrit külge panna ei saa. "Sellegipoolest võiksime aru saada, milline meie ökosüsteemidest kui palju midagi pakub, võrreldes näiteks teise sarnasega," avab ta oma uurimistemaatikat. 

Nüüd valmiski tema töörühmal selle kohta uus artikkel. Täpsemalt huvitas neid sajal ruutmeetril kasvavate taimeliikide arvu seos ökosüsteemi pakutavate hüvedega. Nad vaatlesid seda ühe koosluse piires ehk poollooduslikel rohumaadel: nii lubjarikastel kui ka pärisaruniitudel. "Neid on säilinud üle Eesti. Selles suhtes saime hästi laialdase vaatlusvõrgustiku," märgib Heinsoo. Ilmnes, et liigirikkus ja biomass polnud Eesti aruniitudel omavahel seotud.

Eesti niit vs saksa katsepõld

Katrin Heinsoo sõnul ei saa tingimata väita, et kui ühel ruutmeetril kasvab rohkem liike, vahendatakse seal rohkem ökosüsteemi hüvesid. "Loomulikult, mida rohkem on liike, seda suurem on tõenäosus, et leiame sealt ravimtaimi või seal leidub mitmekesiselt tolmeldajaid," arutleb ta. Samuti teeb mitmekesisus ökosüsteemi vastupidavamaks – Heinsoo sõnul suudab sel juhul süsteem juhuslike muutustega paremini toime tulla.

Saksa teadlased on püüdnud oma JENA-katses tema sõnul aga tõestada, et mida rohkem taimeliike ühel ruutmeetril kasvab, seda tootlikum see on. "Sakslastel oli teooria, et kui panna erinevad liigid kokku, siis biomass suureneb. Just tänu sellele, et erinevate liikide kasvunõudlused on pisut erinevad, ja nad pakendavad ennast samale ruumalale paremini kokku kui ühe liigi esindajad," sedastab ta.

Ökofüsioloogina hindab Heinsoo sellist ettekujutust natuke naiivseks. Kui taimed ka tihedasti koos kasvavad, jõuab päikesekiirgus ikkagi piiratud arvu lehekihtideni. Samuti märgib ta, et JENA-uuring tehti spetsiaalselt selle tarbeks kokku pandud liigikooslusega väikestel katselappidel. "Justnimelt selle väite me lükkasimegi oma artikliga ümber. Meie enamlevinud niidukooslustel liikide arv ja biomass ei olnud omavahel võrdelises seoses," ütleb ta.

Eestis võib niidutüüpe kõrvutades näha pigem pöördvõrdelist seost. "Kui vaatame Eesti erinevaid niidukooslusi, siis suuremaid taimede liigirikkusi on alvaritel ehk loopealsetel, mille rohumass on kõige väiksem," osutab Heinsoo. Kõige vähem erinevaid liike kasvab aga lamminiitudel, kus näiteks angervaks või seaohakas võib kõik ülejäänud liigid alla suruda. "Meie tahtsimegi teada, kuidas sellega ühe niidutüübi piires on. Leidsime, et väga head seost ei tulnud," sõnab vanemteadur.

Kas elu kui selline on väärtus?

Oma uuringus täheldasid Katrin Heinsoo ja kolleegid sedagi, et liigirikkam niit ei tähenda tingimata mõne ohustatud liigi päästmist. "Ma ei annaks valelootust, et kui ruutmeetrile tuleb 25. või 26. taimeliik juurde, oleks see tingimata kõrgema ohustatuse astmega või haruldasem – päris nii see ei ole," möönab ta. Pigem lisandub liike niidule juhuslikult: loevad nii niidul minevikus kasvanud liigid kui ka ümbritsevatelt aladelt levivad seemned.

Niisamuti hindas töörühm liigirikkuse ja mulla omaduste seost. Poollooduslikul rohumaal ei saa Heinsoo sõnul aga eeldada, et rohkem liike ka rohkemaks huumuseks saaks. Esiteks söövad kariloomad ära taimede maapealse osa. "Teiseks oli meie valim pea eranditult heinamaad. See tähendab, et sealt viiakse igal aastal biomass välja, mis omakorda tähendab, et sinna tekib huumust peamiselt vaid ainult kamara paksenemisel," selgitab vanemteadur.

Samas oletab Heinsoo kindlalt, et mida suurem on taimeliikide arv maa peal, seda tõenäolisemalt on liigirikas ka maa-alune elustik – nii ökoloogiliste rühmade kui ka liikide poolest. Samuti pakub liigrikkam niit rohkem valikuid tolmeldajatele. 

Sestap soovitab ta põllumajandustootjal ja maaomanikul, kui vähegi võimalik, hoida oma aruniit poollooduslikuna. Ühe liigi võimusevõtmist soovitab ta vältida. "Kui mul on niidul taimeliike rohkem, siis on ka muud elu rohkem," ütleb vanemteadur. Küsimus on tema sõnul pigem selles, kas inimene väärtustab elu või mitte. "Kui kõikide liikide ja isendite elu on minu jaoks väärtus, siis seda rohkem ma tahaksin neile elupaiku pakkuda," arutleb Heinsoo.

Katrin Heinsoo ja kolleegid avaldasid oma artikli ajakirjas Agriculture, Ecosystems & Environment.