Metsade ja niitude lähistel sirgunud Eesti lapsel esineb vähem allergiaid
Tartu Ülikooli lastearstide ja ökoloogide koostöös valminud uuring näitas, et looduslähedasem koduümbrus parandab inimese tervist, vähendades lastel allergia esinemise tõenäosust. Seega on vaja tähelepanu pöörata ruumilisele planeerimisele, et elukoha ümbruses oleks piisavalt metsi, niite ja soid.
Tartu Ülikooli botaanika professor Meelis Pärtel selgitas Raadio 2 saates "Pulss", et allergia on haigusnähe. Immuunsüsteem peaks võitlema kõiksugu pahalastega, kes organismi tulevad. "Meie kasulik sõjavägi, kes peaks meid kaitsma, võib aga vahel vigu teha ja võitleb täiesti kahjutute asjade vastu, näiteks õietolm, mis tekitab inimestele haigusnähte," sõnas Pärtel.
Allergiate esinemissagedus on professori sõnul kogu maailmas selgelt kasvanud. Samas esineb allergiaid erinevates riikides erineval määral. "Juba möödunud sajandi lõpus oli Soomes tunduvalt rohkem allergiaid kui Eestis ja näiteks Karjalas ei olnud peaaegu üldse allergiaid," sõnas ta.
Samasuguseid suundumusi võib näha ka elurikkuse puhul. Pärtel rääkis, et arenenud riikides on majandustegevus elurikkust hävitanud. Kus aga vähem raha, seal on elurikkust rohkem alles. Soomes on varasemalt leitud, et loodusega vahetus kontaktis elavatel inimestel on vähem allergiaid, ja koduaia taimede elurikkus seondub inimese nahal leiduvate immuunsüsteemi treenivate bakterite hulgaga.
Pärtel rääkis, et mõne aasta eest tegid Soome teadlased uuringu, kus lasteaedadesse toodi metsakõdu ja alustaimestikku, millega lapsed said mängida. Võrreldes kontrollrühmaga paranesid juba kuu ajaga mullaga mängivate laste immuunnäitajad. See katse tõestas otseselt elurikkuse kasuliku mõju olemasolu.
Nüüd valmis Tartu Ülikooli teadlaste uuring Eesti laste allergia seosest loodusega. Kuna sünnijärgne periood on immuunsüsteemi kujunemisel eriti oluline, on professori sõnul tervise seisukohast ülitähtis, milline on elu esimesel poolaastal lapse koduümbruse loodus. "Liigne steriilsus, mõni isegi ütleb hügieen, eemaldab meid loodusest. Näiteks mikroorganismidest, kes elavad mullas mitmesugustes looduslikes keskkondades. Kui neist eemal oleme, siis ühe võimalusena on allergiatel kergem tulla," lausus ta.
Astudes varasematest uuringutest sammu edasi, uurisid Tartu Ülikooli teadlased, kas ka elukoha ümbruses oleval ökosüsteemi tüübil (nt põllumaa, mets, niit, soo) on oluline mõju ning kui ulatuslik looduslik koduümbrus võiks tervisele head mõju avaldada. TÜ Kliinikumi lastekliinikus jälgiti allergiate näitajaid rühmal lastel kuni nende üheksa-aastaseks saamiseni ja koostöös ökoloogidega analüüsid teadlased allergia avaldumise tõenäosust seoses sünnijärgse elukoha maastikuga.
Uuringust selgus, kui oluline on, et pärast sündi puutuks laps kokku erinevate mikroorganismidega. Kui kontaktid tekivad, saab immuunsüsteemi juba varakult treenida. "Kuigi treeningut on vaja kogu elu jooksul. Ei saa öelda, et kes on lapsena elanud väga looduslikus keskkonnas, siis temal enam tulevikus ei ole loodusega kontakti vaja. On ikka. Isegi vanadekodus on leitud, et immuunsüsteem on parem, kui vanurid saavad looduse rüpes olla ja näiteks näpud mulda pista," lausus ta.
Erinevate elupaikade mõju tervisele ei olnud aga samasugune: eelkõige oli allergiat vähem metsade läheduses, tihti kombineeritult niitude või soodega. Põllumaa lähedus seostus seevastu allergia esinemisega nõrgalt. Seda saab seletada tõsiasjaga, et paljud Eesti põllud on suured, intensiivselt haritud ja nende muldade elurikkus on vaesunud. Allergiat ärahoidev mõju avaldus ulatuslikumalt, kui elurikast loodust esines rohkem, kuni üheksa kilomeetri raadiuses. Seega ei aita, kui vaid oma aed on looduslik või maja taga on väike metsatukk.
Kui inimene elab korteris, tasub käia looduses võimalikult palju. Kellel on aiamaa, siis professori sõnul on kasulik näpud mullaseks teha. Oluline on ka linnaplaneerimine. Hoida võiks tema meelest ilusat elurikkust ja rohkem rohelust. Kui vaadata Eesti suuremaid linnu, siis Pärtel ütles, et laiguti on linnu päris hästi planeeritud: on nii parke kui ka rohealasid. "Paljud elamurajoonid on aga jäänud vaeslapse rolli," sõnas ta.
Elurikkust võib professori sõnul vaadata kui kindlustuspoliisi. "Me teeme kindlustuse majale, autole, aga samas loodame, et seda ei lähe vaja. Elurikkust on meil vaja just siis, kui organism on kuidagi nõrgenenud. Kui meil on stressiolukord, siis sel ajal on elurikkus eriti vajalik. Kui hoiame elurikkaid kooslusi enda ümber, siis kindlustame ennast halvemate juhtumite vastu," ütles ta.
Pärtel rääkis, et igat asja tuleb mõistusega võtta, sest elurikkuse hulgas on ka seda, mida inimesed ei taha, näiteks puugihaigused. "Seega tuleb võtta võimalikult vähe riske. Looduses tuleb käia, aga pärast tuleb keha ja riided läbi otsida, puugid ära korjata ja end kindlasti puugihaiguste vastu vaktsineerida, kui see on võimalik," lausus ta.
Allikas: R2 "Pulss"