Laseriga õhust maapinda kaardistades leidsid uurijad, et hiljemalt 1500 aasta eest ehitasid muistsed amasoonlased linnu ja elasid neis tihedalt koos. Kunagistes linnasüdametes leidus 22 meetri kõrguseid püramiide ja neid ühendas kilomeetrite kaupa teid, vahendab Nature News.

Uuringu üks autoreid ja Saksa arheoloogiainstituudi arheoloog Heiko Prümers nimetab leitud asulaid uskumatult keerukateks. Tööga mitte seotud Pompeu Fabra Ülikooli arheoloogi Jonas Gregorio sõnul on tegu esimese selge tõendiga, et selles Amasoonia madaliku piirkonnas leidus linnastunud asustust.

Uuring täiendab varasemaid teadustöid, mis viitasid kõrgelt arenenud ühiskondadele varases Amasoonias. Pikka aega arvati nimelt, et enne eurooplaste saabumist laius piirkonnas puutumatu loodus.

Mõttemalli nihe

Mandri-USA-ga võrreldavat mõõtu Amazonase jõe valgalal ehk Amasoonia madalikul on inimesed elanud juba umbes 10 000 aastat. Teadlased arvasid aga, et enne eurooplaste saabumist 16. sajandil elasid kõik amasoonlased väikestes rändhõimudes, kes mõjutasid oma ümbrust õige vähe. Kuigi esimesed Lõuna-Ameerikasse saabunud eurooplased kirjeldasid linnade ja küladega pikitud maastikku, ei suutnud hilisemad maade-avastajad mingeid asulaid leida.

Läinud sajandiks polnud leidnud arheoloogid endiselt mingeid tõendeid ja väitsid, et Amasoonia toitainevaene muld ei võimaldanudki ulatuslikku põllumajandust. Nii ei saanud arheoloogide sõnul seal tekkida ka tsivilisatsioonid.

Selle sajandi alguses hakkas arheoloogide mõtteviis aga muutuma. Osa uurijaid oletas, et ebatavaliselt tihe kultuurtaimede esinemus piirkonnas ja erakordselt toitainerikkad maalapid võisid olla inimese kätetöö. Teisisõnu, muistsed amasoonlased võisid siiski ise oma elukeskkonda kujundada.

Hüpotees sai hoogu juurde, kui arheoloogid teatasid 2018. aastal sadadest suurtest ja korrapärase kujuga küngastest, mis tulid Lõuna-Amasoonias välja metsaraie tagajärjel. Pinnavormid viitasid, et muistsed ühiskonnad suutsid ühes paigas elada aastaid. Selle tõestamiseks nappis aga tõendeid.

Heiko Prümers asus 1999. aastal uurima ühte küngastikku Amasoonia madaliku Boliiviale kuuluval maa-alal, mille kõrval lasus tihe vihmamets. Seal kõrgus mitu puudega kaetud küngast vihmahooajal valinguvee alla jäävate madalike kohal.

Varasematel kaevamistel selgus, et neil nii-öelda metsasaartel leidub jälgi inimasustusest. Muu hulgas tulid välja umbes 15 000 aasta eest tekkinud mõistatusliku casarabe kultuuri jäänused. Ühel väljakaevamisel mõistsid Prümer ja kolleegid, et leidsid midagi müürilaadset – see andis märku, et piirkond oli kunagi püsivalt asustatud. Uurijad leidsid ka haudu, terrasse ja muid märke keerukast ühiskonnast. Tihe taimkate raskendas aga leiu uurimist.

Kes elas metsa sees?

Läinud kümnendil avardas areholoogide võimalusi uus tehnoloogia ehk lidar – kaugelt seirates loob see maapinnast laseri abil kolmemõõtmelise kujutise. Heiko Prümers ja kolleegid võtsid lidari appi 2019. aastal, lennutades seda helikopteriga üle kuue piirkonna, kus casarabe kultuuri inimesed teadaolevalt elasid.

Töörühm sai lidariga rohkem infot, kui oleks oodanud. Ilmnes, et maapõues peitus 26 asulat, millest 11 ei osanud uurijad isegi otsida. Prümersi sõnul oleks sama teadmise hankimiseks tavaliste arheoloogia meetoditega kulunud 400 aastat.

Kaks leitud linnasüdant laiusid hinnanguliselt mõlemad üle 100 hektari ehk olid kolm korda suuremad Vatikanist. Lidarikujutised paljastasid muu hulgas müüridega ümbritsetud hoovid ja maapinnast kuue meetri kõrgusele ulatuvad terrassid. Terrasside ühel küljel kõrgusid koonusekujulised muldpüramiidid. Inimesed elasid tõenäoliselt terrasse ümbritsevatel aladel ja liikusid asulakohtade vahel maapinnast kõrgemaid teid pidi. 

Mõistatused jäävad

Miks uhked asulakohad peale 900 aastat asustust tühjaks jäid, jääb teadlastele veel mõistatuseks. Radiosüsiniku meetod kinnitab, et casarabe kultuur hääbus umbes 1400. aasta paiku.

Heiko Prümers osutab lidarikujutistel nähtavatele veehoidlatele. Need võivad tema sõnul viidata, et piirkonnas polnud alati vett ja inimesed võisid lahkuda keskkonnamuutuste tõttu. Samas näitavad ajaloolised õietolmu-ladestused, et maisi kasvatati sealkandis järjepanu tuhandeid aastaid. Teisisõnu oli põllumajandus sealkandis jätkusuutlik.

Uuringuga mitte seotud Sao Paulo Ülikooli arheoloogi Eduardo Nevesi sõnul muudab kadunud amasoonia ühiskondade avastamine vähemasti üldist suhtumist selle piirkonna arheoloogilisse pärandisse. Ühtlasi vastandub see mõtteviisile, et enne eurooplaste tulekut oli piirkonnas vaid algeline asustus.

Praegune metsaraie ja põllumajandus hävitavad tema sõnul Amasoonia madalikul pea täie kindlusega olulisi ja veel leidmata arheoloogilisi leiukohti. Ta loodab, et arheoloogide kasvav huvi piirkonna vastu võib aidata neid kohti säilitada.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Nature.