Vähemalt 10 000 aasta eest välja surnud denisi inimesed olid neandertallaste ja praeguste nüüdisinimeste esivanemate kaasaegsed. Nüüd kirjeldatud purihammas on alles teine denisi inimese kivistis, mis iial väljaspoolt Siberit leitud. Kuna hammas tuli päevavalgele Laosest, toetab leid ideed liigi seni arvatust palju laiemast levialast, vahendab Nature News.

Uuringu kaasautori ja Illinois Ülikooli paleoantropoloogi Laura Shackelfordi sõnul on uurijad alati oletanud, et denislasi elas ka selles maailmanurgas, kuid käegakatsutavaid tõendeid sellest polnud. Nüüd on hamba näol väike võimalik tõend olemas.

Leviala laienemine

Denisi inimesed tuvastati liigina esimest korda 2010. aastal, kui teadlased järjestasid Siberist Denissovi koopast leitud sõrmeotsa luutükist eraldatud DNA. Järjestusest ilmnes, et luu näol oli tegu teaduse jaoks toona tundmatu muistse inimliigi luuga. Järgnenud geneetilised uuringud näitasid, et denislaste DNA jälgi leidub miljonite Aasias, Okeaanias ja Vaikse ookeani saartel elavate inimeste pärilikkusaines.

Kuigi see justkui viitaks, et liik levis Siberist kaugele, napib oletuse tõestuseks fossiile. Denisi inimeste senileitud kivistised piirduvad käputäie hammaste, luukildude ja ühe Tiibetist leitud lõualuuga. Kui lõualuu välja arvata, pärinesid kõik leiud Denissova koopast – sealhulgas neandertallasest ema ja denisi inimesest isaga tüdruku luutükk.

Leidude nappus on tingitud osaliselt kliimast: külmades kuivades oludes on võimalus kivististe säilimiseks suurem kui soojades niisketes tingimustes. Shackelford ja kolleegid leidsid Laose hambakoopa samuti puhtjuhuslikult, kui otsisid 2018. aastal piirkonnas võimalikke leiukohti.

Koopas vedelevad kivistised kuulusid eri liikide esindajatele: väljasurnud hiidtaapiridele, hirvedele, sigadele ja tänapäevaste elevantide muistsetele sugulastele. Kuhja tassisid Shackelfordi sõnul arvatavasti kokku okassead, kes otsisid oma hammaste teritamiseks ja toitainete nimel järamiseks luid. Koopa esimesest fossiiliportsust tuligi muu hulgas välja väike ja lõpuni välja arenemata inimlase hammas.

Koopa kivide ja loomahammaste vanuse määramine paigutas hamba varasemasse aega, kui nüüdisinimesed teadaolevalt Laose piirkonda saabusid. Shackelfordi sõnul oli see väga üllatav avastus, sest tema töörühm ei osanud muistsete inimeste leide üldse oodata.

Esimese hooga pidasid uurijad kivistist Homo erectuse hambaks. H. erectus oli muistne inimliik, kes elas Aasias umbes kahe miljoni kuni 100 000 aasta eest. Ometi oli purihammas uurijate sõnul H. erectuse kohta liiga mitmetahuline. Ehkki sellel on ühisjooni neandertallaste hammastega, on see Toronto Ülikooli paleoantropoloogi Bence Viola sõnul ühtlasi suur ja veidi isemoodi.

Kõige sarnasem on Laose purihammas Tiibetist leitud denislase lõualuu hammastega. Viola sõnul on denislaste hambad tohutu suured, mistõttu tundub mõistlik uut leidu samuti denislase hambaks pidada.

Purihamba juured pole lõpuni välja arenenud ehk see pärineb uurijate sõnul tõenäoliselt lapse suust. Uurijad märkasid sedagi, et hambavaabas puudusid mõned Y-kromosoomiga seostuvad lühikesed valgud – see vihjab, et tegu on just tüdruku hambaga.

Õige koht ja aeg

Viini Ülikooli arheoloogi Katerina Douka sõnul on tuhandeid aastaid troopilistes tingimustes lagunenud luude põhjal kellegi identiteedi taastamine omaette peavalu. Ilma täiendavate fossiilide või DNA-analüüsita ei saa tema sõnul kindlalt teada, kas üksainus halvasti säilinud purihammas ka tõesti denislasele kuulus.

Bence Viola sõnul paigutub purihammas aga täpselt õigesse kohta ja aega, et seda võiks denisi inimese omaks pidada. Kui see tõesti nii oli, näitab leid liigi head kohanemisvõimet erinevate keskkonnatingimustega. 

Hambaomaniku surma aegu enam kui 131 000 aasta eest oli koopa piirkond hõredalt metsastunud ja parasvöötmeline. Teisisõnu valitsesid seal Siberi ja Tiibeti denislaste kodukandi külma temperatuuriga võrreldes hoopis teistsugused tingimused. Võime nii erinevates oludes toime tulla eristab denislasi külmas elamiseks kohastunud neandertaallastest ja lähendab neid nüüdisinimestele.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Communications.