Teadaolevalt pisima inimlase õllavarreluu kild on vaid 88 millimeetri pikkune. See lubab oletada, et H. floresiensis'e eellased arenesid teiste muistsete inimestega võrreldes palju väiksemaks liigiks. Samuti näib, et nende areng oli erakordselt kiire: liik kahanes vaid mõne tuhande aasta jooksul peale tänapäeval Indoneesiale kuuluvale Florese saarele jõudmist, vahendab Nature News.

Tegu on saarekääbusluse-nimelise protsessiga. See tähendab, et kui mõni loomaliik satub elama muust maailmast eraldatud saarele, areneb liigi esindajate keha ajapikku väiksemaks. Muude liikide kohta on evolutsiooniloost teada selle kohta ohtralt näiteid. Enne H. floresiensis'e avastamist 2004. aastal ei uskunud aga keegi, et kääbuslust võiks ette tulla inimlaste seas, ütleb uue luu-uuringu kaasautor ja Tokyo Ülikooli antropoloog Yousuke Kaifu.

Saareefekt

Ülejäänud maailmast ära lõigatud saarele elama sattuv liik on oma uues kodus piltlikult öeldes lõksus. Sestap tuleb liigil ellujäämiseks tihtilugu uute oludega kohaneda. Näiteks on teada juhtumeid saarel elades n-ö kokku kuivanud mammutitest ja hirvedest. Yousuke Kaifu oletab, et saarel on loomade päralt vähem toitu, ent kiskjaohtki on seal väiksem.

Uuringu autorid pakuvad, et midagi sarnast võis juhtuda ka H. floresiensis'e eellastega. Ühe teooria järgi sattus rühm ilmselt H. floresiensis'est suuremaid muistseid inimesi elama Florese saarele kas tsunami või suure tormi tõttu. 

Esimesena leitud H. floresiensis'e säilmete leiukohas olid umbes 60 000 aasta vanused kivistised. Vaid mõni tuhat aastat hiljem suri liik välja. Saarelt leitud tööriistad aga viitavad, et inimlased jõudsid saarele oluliselt varem: umbes miljoni aasta eest.

Aastaid jäi selgusetuks, kuidas Florese saare muistsed asukad välja nägid. Esimest aimdust H. floresiensis'e välimuse kohta said teadlased 2010. aastatel. Siis tulid saarelt ühest teisest leiukohast välja erakordselt väikesed inimese hambad ja lõualuu. Nende vanuseks määrati ligi 700 000 aastat.

Pelgalt hammaste ja näoluude põhjal ei saa aga isendi terve keha mõõtmete kohta täpseid järeldusi teha, osutab Kesklääne Ülikooli paleoantropoloog Karen Baab. Usaldusväärsema pildi jaoks vajasid teadlased liigi jäseme- või muid kehaluid.

Läbimurre saabus 2015. aastal, mil uue uuringu autorid taastasid laboris H. floresiensis'e killustunud luid. Nad taipasid, et osa kilde pärines muistse inimese õla ja küünarnuki vahele jäävast õlavarreluust. Ehkki luukivistisel olid mõlemad otsad puudu, sai olemasoleva põhjal siiski isendi mõõtmete kohta üht-teist järeldada.

Täiskasvanu luu

Õlavarreluu väiksus viitas, et ka selle omanik oli väike. Siiski ei saanud teadlased esialgu välistada, et luu kuulus lapsele, mitte täisksvanule. Uues uuringus vaatlesid Yousuke Kaifu ja kolleegid kivistisest võetud luukiudu mikroskoobi all, et küsimusse selgust tuua. Luu struktuur osutas, et see pärines kindlasti täiskasvanud isendi õlavarrest.

Analüüsitud õlavarreluu oli 9–16 protsenti väiksem ja peenem, kui ühel 60 000 aasta vanusel H. floresiensis'e isendil. Karen Baabi sõnul kinnitab see, et luu muistne omanik oli vähemalt sama pisike kui liigi hilisemad esindajad. Uurijad oletavad, et õlavarreluu omanikul võis olla pikkust kõige rohkem 108 sentimeetri jagu.

Leidudest nähtub, et H. floresiensis arenes liigina algsest pisemaks 300 000 saarel elatud aasta jooksul. Seni leitud koljukivistised viitavad, et sama ajaga jäid väiksemaks ka muistse inimliigi ajud. Kaifu sõnul annab H. floresiensis'e kehatüübi kiire muutus aimdust, kuivõrd mitmekesine võib olla inimese evolutsioon. Kui seni eelistatakse mõelda, et inimene oligi määratud targaks kujunema, siis Florese saare asukad viitavad Kaifu sõnul ka teistele võimalustele.

Avastust kirjeldav artikkel ilmus ajakirjas Nature Communications.