Hiinast leitud lõualuu võib ürginimeste sugupuud laiendada

Hiina idaosast päevavalgele tulnud 300 000 aasta vanune lõualuu vihjab, et toona maakeral elanud inimlaste mitmekesisus oli arvatust veelgi suurem. Samas pole teadlaste sõnul veel kindel, kas leitud ürginimene väärib pärislõua puudumise ning ainulaadse arhailiste ja nüüdisaegsemate tunnuste segu tõttu uueks inimliigiks kuulutamist.
Lõualuu leiti juba 2020. aastal Ida-Hiinas Hualongdongi koopas toimunud väljakaevamistel. Aasta varem oli sealtsamast päevavalgele tulnud kokku 16 erineva umbes 300 000 aasta eest elanud inimese jäänuseid. Toona leitud koljutükkide põhjal sai koobas teiste seas viimaseks puhkepaigaks ka ühele 12–13-aastase noorukile, kellele kuulub teadlaste sõnul nüüd kirjeldatud lõualuu.
Leid võimaldas Pekingis asuvas selgroogsete paleontoloogia ja -antropoloogia instituudi paleoantropoloogi Xiujie Wu sõnul täpsemalt välja selgitada, kuhu koopa kunagised elanikud inimeste sugupuus paigutuvad. Tähelepanuväärsena leidus lõualuul nii ürgsetele kui ka kaasaegsematele inimlastele iseloomulikke tunnuseid.
Näiteks oli lõuajoont ääristav luuosa sedavõrd paks, et see oleks võinud kuuluda juba vähemalt 1,5 miljoni aasta eest oma eelkäijatest eristunud Homo erectus'ele, nn püstisele inimesele. Samuti pole sellel nüüdisinimestele iseloomulikku väljaulatuvat lõuga. Samas on alalõualuu selle otstes piisavalt õhuke, et selle saaks omistada ka nüüdisinimestele.
Silmnähtavate erisuste põhjal tehtud järeldusi toetas lõualuu digitaalne võrdlus eri inimlastele kuulunud 83 lõualuuga. Teadlased kaasasid analüüsi nii neandertallaste, kaasaegsete inimeste kui ka püstiste inimeste lõualuid. Seejuures hoolitsesid nad, et esindatud oleks nii täiskasvanud kui ka noorukid. Wu nentis kolleegidega tulemuste põhjal, et vaatluse alla võetud tunnuste täpne segu ei lange kokku ühegi teiste pleistotseeni keskel elanud inimliigiga. Teiste seas ei meenuta see ka ligikaudu 160 000 aasta eest Tiibetis elanud denisovlast.
Nõnda kahtlustab Wu kolleegidega, et toona Hualongdongi koopas elanud inimlased võisid panustada nüüdisinimeste arengusse otseselt või olid vähemalt nende lähisugulased, kes hilisematel aastatuhandetel välja surid. Varasemad leiud viitavad pigem teisele võimalusele. Senise arusaama kohaselt ei mänginud Aasia varajaste nüüdisinimeste arengust märgatavat rolli. Esimesed selgelt Homo sapiens'ile ehk targale inimesele omased luuleiud on umbes 230 000 aasta vanused ja tulid päevavalgele Etioopias.
Märksa enam meenutab lõualuu umbes 300 000 aasta vanuseid Marokost Jebel Irhoudist leitud kolbatükke ja lõualuud. Ehkki Maroko aladel elanud inimeste näol polnud tegu ilmselt praeguste nüüdisinimeste otseste eellastega, päädis sama põlvnemisliin nüüdisinimeste tekkega.
Parema aimduse täpsetest põlvnemissuhestest võib anda Hiina lõualuus talletunud valkude analüüs. Ehkki selles leiduv DNA on ebasoodsate ilmaolude tõttu ammu lagunenud, annab valkude, sh kollageeni struktuur siiski aimu kunagi genoomi tasemel nähtud erisustest ja nende muutustest. Senikaua võivad aga teadlased järeldada, et inimesed olid nii liigiliselt kui ka väliskujult sadade tuhandete aastate eest praegusest märksa mitmekesisemad.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Human Evolution.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa