Paleoantropoloogidele palju kõneainet pakkunud kolba leidis Kirde-Hiinas Harbini linnas sillaehitusel töötanud lihttööline juba 1933. aastal. Mees mõistis leiu väärtust ja peitis selle võimude eest mahajäetud kaevu, kus hoidis seda kõrvaliste pilkude eest varjatuna enam kui 80 aastat. Tööline paljastas perekonnale oma saladuse alles oma surivoodil, misjärel perekond kolba 2018. aastal kaevust välja tõi ja Hebei GEO Ülikoolile annetas.

Erakordselt hästi säilinud ja massiivset koljut uurima asunud teadlased avastasid õige pea, et see kujutab ainulaadset anatoomiliste tunnuste kogumit. Koljut iseloomustasid pikk ja madal ajukolju, imposantne kulmukaar, lamedad põsed ja lai suu, kuid samas polnud sellel eristuvat lõuatsit. Peale selle mahtus massiivse kolju sisse omal ajal hiiglaslik aju, mis oli oma mahult ligikaudu seitse protsenti suurem kui keskmisel tänapäeva inimesel.

Omapäraste ja arhailiste tunnuste põhjal püstitasid Hiina teadlased 2021. aastal hüpoteesi, et tegemist on täiesti uue, seni tundmatu inimliigiga. Uuringuid teinud töörühm nimetas leiu Homo longi'ks ehk "draakonmeheks", viidates nii leiukohale Long Jiangi (Draakoni jõe) ääres kui ka kolba suursugusele välimusele. Esialgsed morfoloogilised ja fülogeneetilised analüüsid näisid algset oletust kinnitavat. Fossiil paigutus uude inimlaste arenguharusse, mis oli lähedasem teistele Hiinast leitud iidsetele inimliikidele kui nüüdisinimestele ja neandertallastele.

Kuigi analüüsi taga olnud teadlased arvasid, et jäänused kuuluvad täiesti uuele inimliigile, jäi ülejäänud teadusmaailm kahtlevamale seisukohale. Paljud teised teadlased kahtlustasid, et kolp võib tegelikult kuuluda denislastele, tõendatult 285 000– 30 000 aasta eest elanud neandertallaste lähisugulastele. Selleks andsid alust nii kolba vanus ja leiukoht kui ka füüsilised sarnasused teiste, varem leitud denislaste fragmentidega, näiteks Tiibetist avastatud lõualuuga.

Kuna seniajani polnud leitud ühtegi terviklikku denislase koljut, oli jäänud nende täpne välimus aga saladuseks. Harbiini kolba denislastele omistamine oleks andnud iidsele inimrühmale viimaks ometi näo.

Eriti suur huvi leidu edasi uurida tekkis geneetikul Qiaomei Ful, kes panustas aastate eest esimese denislase DNA analüüsi. Ta võttis ühendust kolba avastanud teadlastega, et otsida sellest iidseid pärilikkusaine molekule. Uuringud algasid katsega eraldada iidset DNA-d kolju luust ja hambast – kohtadest, kust seda tavaliselt kõige paremini kätte saab. Sel korral kukkus aga katse läbi. Koljust ei õnnestunud kätte saada ühtegi kasutuskõlblikku pärilikkusaine fragmenti.

Seejärel otsustas Fu töörühm proovida teist meetodit ja analüüsida iidseid valke, mis säilivad tihti DNA-st paremini. Teadlastel õnnestus kolju sisekõrva luust eraldada ja järjestada 95 iidset valku, mida töörühm võrdles seejärel teadaolevate neandertallaste, tänapäeva inimeste ja denislaste valkudega.

Sel korral andis analüüs tulemuse: üks kolbast leitud valkudest oli identne varem Siberist, Tiibetist ja Taiwanist leitud denislaste valkudega. Samas erines see tänapäeva inimeste ja neandertallaste valkudest. See andis esimese tugeva molekulaarse tõendi, et draakonmees oli tegelikult denislane.

Lõpliku kinnituse saamiseks otsustas Fu astuda veel ühe, metoodikalt murrangulisema sammu. Ta analüüsis kolba ainsalt säilinud purihambalt kraabitud imeväikest, vaid 0,3-milligrammist tükikest kivistunud hambakattu. Kivistunud hambakivi toimib omamoodi ajakapslina, mis võib säilitada peremeesorganismi DNA-d isegi siis, kui seda enam luudest kätte ei saa.

Riskantne ettevõtmine kandis vilja. Teadlastel õnnestus hambakatus leidunud bakterite DNA hulgast eraldada ka kolba omaniku pärilikkusainet. Tegu on esimese korraga, kui peremehe DNA-d on õnnestunud kätte saada kiviajast pärinevast hambakivist.

Hambakivist eraldatud mitokondriaalse DNA (mtDNA) analüüs näitas, et Harbiini kolba omanik sarnaneb geneetiliselt kõige rohkem Siberist leitud varajastele denislastele, kes elasid umbes 187 000–217 000 aastat tagasi. See andis lõpliku kinnituse, et draakonmehe kolju kuulus denislasele, lahendades aastate taguse mõistatuse. Kahe sõltumatu meetodi – valkude ja mtDNA analüüsi – tulemused pakkusid seega üksteisele tuge.

Draakonmehe kolju omistamine denislastele lahendas küll aastate eest tekkinud mõistatuse, kuid avas samal ajal uue peatüki inimevolutsiooni taksonoomilistes vaidlustes. Kuigi teadlased teavad nüüd kindlalt, kellele Harbiini kolp kuulus, pole nad endiselt ühel meelel selles, kuidas draakonmeest ja tema liigikaaslasi ametlikult nimetada.

Mõned teadlased leiavad, et kuna tegemist on selgelt eristuva rühmaga, on Homo longi denislaste kui iseseisva liigi jaoks igati sobiv nimi. Teine koolkond seab aga selle kahtluse alla, tuues välja, et denislased said nüüdisinimeste esivanematega viljakaid järglasi. Sarnaselt neandertallastega võiks neid pidada seega nüüdisinimeste üheks alamliigiks või haruks.

Uuringud ilmusid ajakirjades Cell ja Science.