Paari aastakümne eest leidsid kalurid Taiwani läänerannikust 25 kilomeetri kauguselt Penghu kanali põhjast muistse inimese alalõualuu. Kivistisel oli säilinud neli hammast ning teadlased andsid sellele nime Penghu 1. Juba kümmekonna aasta eest sai selgeks, et luu kuulus inimese sugulasliigile. Seni jäi aga selgusetuks, millise liigiga täpselt tegu on, vahendab Nature News.

Nüüd näitasid hambakivististes säilinud vanad valgud, et tegu oli denissi inimese ehk denislasega. Sellest järeldub, et denislased ei elanud omal ajal üksnes kõrgematel laiuskraadidel ja kõrgmäestikes, vaid ka soojema kliimaga paikades.

Vanad valgud

Uues uuringus kulus autoritel kaks aastat, et täiustada oma töömeetodeid. Samast kanalist leitud loomaluude peal harjutades, õppisid nad kivistisest ettevaatlikult vanu valke eraldama. Seejärel leostasid nad happe abil valgujuppe Penghu 1 kivistise purihamba pinnalt ning ensüümide abil lõualuust enesest.

Töörühm tuvastas mitu kehvasti säilinud valgujuppi. Neist kahes olid näha teatud koostisega aminohappejärjendid. Viimased langesid kokku 2008. aastal Lõuna-Siberist Denissovi koopast leitud inimese sõrmeluu geenijärjenditega, mille põhjal saab valmistada aminohappejärjendeid. Samuti ilmnes, et lõualuu kuulus omal ajal meessoost denislasele.

Tegu on seni teise leiukohaga, kus molekulaarsed tõendid osutavad selgele seosele kohalike kivististe ja denislaste vahel. Esimesed selliseid leiud tulid välja Tiibetist Xiahe maakonnast. Sealsed säilmed kuulusid lõualuu ja ribi valkude põhjal samuti denislastele.

Penghu 1 kivistist uurides jäid teadlased aga selle vanuse määramisega hätta, sest polnud käepärast kivistist ümbritsenud setteproove. Kümne aasta eest kivistise vanuse määranud Austraalia Riikliku Ülikooli geokronoloogi Rainer Grüni sõnul võib vaid öelda, et lõualuu on vähemalt 50 000 aastat vana.

Xiahe koopa alalõualuul on samas vanust vähemalt 160 000 aastat. Denissovi koopast seni kogutud materjal viitab aga, et denislased elasid Siberis 200 000 kuni 50 000 aasta eest. Toona oli maailmamere veetase madalam ning Mandri-Hiinat ja Taiwanit ühendas maismaasild.

Mitu asurkonda denislasi

Uuringu ühe autori ja Kopehaageni Ülikooli molekulaarbioloogi Enrico Cappellini hinnangul pole denislaste säilmete leidmine Tiibetist idas üllatav. Tänapäeval Vaikse ookeani piirkonnas elavate inimeste genoomist leiab denislastele omaseid geene. Denissi inimesed ja nüüdisinimesed jõudsid üksteisega ajaloo vältel korduvalt seguneda. Näiteks ühte Penghu 1 lõualuust leitud denislasele viitavat järjendivarianti kannab praegu viiendik Filipiinide elanikkonnast.

Uuringuga mitte seotud Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi arvutusbioloogi Janet Kelso sõnul viitavad tänapäeva inimasurkondadest leitud denislase DNA jäljed, et muistsel inimliigil oli mitu eraldi toimetavat asurkonda. Uusimad andmed osutavad tema sõnul samuti väikestele erinevustele Taiwani, Tiiberi ja Siberi denislaste kivististe valgujärjendeis.

Edasised uuringud võivad Cappellini sõnul denissi inimese kunagist leviala veelgi laiendada. Praegu pole näiteks teada, kas denislased rändasid kunagi Siberis Altai mäestikust läände või lõunasse India poolsaarele. Samuti võiks rohkemate luude põhjal saada selgemaks denislaste välimus. Viimastel aastatel on leitud juba mitu võimalikku denislaste luud: näiteks üks Laosest leitud hammas ja Põhja-Hiinast Harbinist leitud suur pealuu.

Uuringuga mitte seotud Toronto Ülikooli paleoantropoloog Nece Viola loodab, et uue uuringu mõjul lubavad muuseumikuraatorid edaspidi teha katseid rohkemate muistsete inimeste säilmetega. Vanade valkude uurimiseks kasutatavad meetodid lõhuvad proove niivõrd vähe, et Viola sõnul võiks nende abil analüüsida tulevikus senisest enam luumaterjali. 

Uuring avaldati ajakirjas Science.