Kerajaskoonilise kujuga savianumaid leidub muuseumites üle terve maailma ning nende otstarvet on uuritud varemgi. Anumates hoiti omal ajal näiteks õlut, elavhõbedat, õli või ravimeid, vahendab Phys.org.

Nüüd leidis Griffithi Ülikooli kaasprofessor Carney Mathesoni juhitud töörühm, et mõned Jeruusalemmast pärit anumad sisaldasid tõesti õli ja ravimeid ning lõhnastatud võideid, just nagu varasemad uuringud viitasid. Siiski ilmnes, et mõnedes väiksemates anumates hoiti omal ajal süttivaid ja ilmselt ka plahvatavaid aineid. See viitab, et neid võidi kasutada muistsete käsigranaatidena.

Mathesoni sõnul viitas anumates leidunud plahvatav materjal, et tegu võis olla sealsamas valmistatud muistse lõhkeainega. Töö näitab tema sõnul, kui kirju oli omal ajal keraamikakasutus. Ristisõdade kirjeldustes mainitakse samuti käsigranaate, mida heideti kindluste pihta, et tekitada valju heli ja eredaid valgussähvatusi.

Osa uurijaid pakub Mathesoni sõnul, et anumaid kasutati püssirohu-granaatidena. Püssirohi leiutati muistses Hiinas, kust see levis 13. sajandiks Lähis-Idasse ja Euroopasse. Teisalt oletatakse, et püssirohi võis jõuda Lähis-Idasse juba varem: suisa sama ammu aega tagasi, kui valmisid kõnealused 9.–11. sajandi anumad.

Uus uuring seadis mõlemad oletused kahtluse alla ja näitas, et anumates ei hoitud püssirohtu. Tegu oli tõenäoliselt hoopis kohapeal leiutatud plahvatava ainega. Mathesoni sõnul ilmnes uuringus seegi, et mõnede anumate sulgemiseks oli kasutatud vaiku. 

Anumate ja nende plahvatusohtliku sisu edasised uuringud annavad uurijatele Mathesoni sõnul paremat aimdust nii keskaegsest lõhkeainetehnoloogiast kui ka Vahemere idakalda plahvatusrelvade ajaloost.

Uuring ilmus ajakirjas PLOS ONE.