Ristisõdijad võitlesid Lähis-Idas kohalikega külg-külje kõrval
Püha Maad moslemite käest vabastama läinud ristisõdijad said kohalikega ühiseid järeltulijaid, kuid nende geneetiline pärand kadus elanikkonnast juba õige pea, viitab Liibanoni massihauast leitud üheksast skeletist eraldatud pärilikkusaine analüüs.
Aastatel 1095–1291 korraldati katoliku usu kaitseks kokku üheksa ristiretke. Mõne aasta leidsid Liibanonis Sidoni linnas väljakaevamisi teinud arheoloogid samast ajastust pärit massihauast 25 mehe säilmed. Koljudel ja teistel luudel nähtud vigastuste põhjal olid surnud neist kõik vägivaldselt. Säilmete paigutuse alusel visati nad tapatalgu järel ühte auku ja põletati. Haua lähedalt leiti lisaks üksik kolju. Töörühm eesotsas väljakaevamisi juhtinud Claude Doumet-Serhaliga spekuleeris, et seda kasutati vastast demoraliseeriva heitemoonana.
Karmile kohtlemisele vaatamata õnnestus eraldada rahvusvahelisel töörühmal mõnedest koljudest piisavas koguses pärilikkusainet, et öelda midagi toona surnud inimeste põlvnemise kohta. Varem pole ristisõdijate säilmete puhul midagi taolist proovitud. Autorid lootsid, et see heidab vahelduseks valgust sõjakäikudes osalenud lihtinimestele. Tänaseni säilinud ürikud keskenduvad eeskätt aadlikele ettevõtmistele.
Tulemuste põhjal meenutasid kolm inimest toona Hispaanias ja Sardiinias elanud rahvaid. Neli sõdalast olid pärit kohapealt ja ülejäänud kaks sarnanesid geneetiliselt sarnasel määral mõlemale populatsioonile. Teisisõnu olid nad Lähis-Itta rännanud eurooplaste ja kohalike ühised järeltulijad.
"Genoomika näitab meile, et ristisõdijad tulid Lääna-Euroopast ja värbasid lahinguteks kohalikke Lähis-Idas elavaid inimesi. Ristisõdijad ja lähis-idalased elasid, võitlesid ja surid külg-külje kõrval," märkis Wellcome Sangeri instituudi evolutsioonigeneetik Chris Tyler-Smith tööd kirjeldavas pressiteates.
Varasemad geeniuuringud on näidanud, et ristisõdalaste pärand ei jäänud kohalikku elanikkonda püsimaks väga kauaks. Tänapäeval Liibanonis elavate inimeste DNA-st ei leidu sellest peaaegu ühtegi jälge. Teadlaste kinnitusel on jäänud samal ajal piirkonnas elava rahvastiku koosseis pea muutumatuks, meenutades geneetiliselt samu inimesi, kes elasid Liibanonis 2000 aasta eest.
Töörühm järeldas tulemuste põhjal, et ristisõdijad lõid kohalikega suhteid ja ristisõdijate eest võitlesid vähemalt mõned nende järeltulijatest. Ristisõdijate Lähis-Idast väljatõrjumise järel abiellusid nad aga tõenäoliselt kohalikega, mitte omavahel, mistõttu muutusid eurooplaste jäljed nende genoomis juba õige pea vaevumärgatavaks.
Uurimus ilmus ajakirjas American Journal of Human Genetics.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
