Vesuuvi purset peetakse üheks inimajaloo laastavamaks vulkaanipurskeks. Aastal 70 m.a.j tappis see tuhandeid elanikke Pompei ja Herculaneumi linnas ning teistes ümbruskonna asulates, vahendab ScienceAlert.

Ohvrite surma põhjustas kas äärmuslik kuumus või jäid nad vulkaanilise settetulva alla. Välistada ei saa sedagi, et ohvrid lämbusid gaasi, tolmu ja taevast alla sadava pimsskivirahe kätte.

Varem arvati, et selline surm muudab hukkunute DNA analüüsikõlbmatuks, sest nii kõrge temperatuuri käes hävib pärilikkusainet sisaldav luumaatriks. Samas mattusid ohvrid tuhakihi alla, mis konserveeris nende surmahetke ligi kaheks aastatuhandeks. Uurijad oletasid samas, et tuhakiht võis moodustada hukkunute kohale omamoodi kaitsekilbi, mis tõrjus lagunemist kiirendavaid keskkonnategureid, sealhulgas hapnikku.

Uute võimaluste tuleproov

Varasemad katsed muistsete pompeilaste DNA-d analüüsida põhinesid polümeraasi ahelreaktsiooni ehk PCR-tehnikal, mille abil said uurijad kätte inim- ja loomohvrite lühikesed DNA-jupid. Need viitasid, et vähemalt mingi osa pärilikkusinfost elas vulkaanipurske ja järgnevad aastatuhanded siiski üle.

Hiljutised arengusuunad genoomijärjestamises lubavad teadlastel DNA-fragmentidest juba märkimisväärselt rohkem infot kätte saada – seda ka varem liiga kahjustatuks peetud tükkidest. Oma uues uuringus katsetasidki Rooma Ülikooli arheoloog Gabriele Scorrano ja kolleegid uusi võimalusi kahe Vesuuvi inimohvri jäänuste peal.

Mõlemad ohvrid leiti tänapäeval Casa del Fabbro ehk meistritekoja nime kandva hoone samast toast. Esimene neist oli umbes 35–40-aastane ja 164,3 sentimeetri pikkune mees. Teine oli surma hetkel enam kui 50-aastane ja umbes 153,1 sentimeetri pikkune naine. Mõlemad olid oma aja kohta keskmise roomlase mõõtu.

Uurijad võtsid hukkunutelt DNA-proove koljust oimuluu kaljuosast, mis on üks tihedamaid luid inimkehas üldse. Sestap säilib elujõuline DNA just seal kõige tõenäolisemalt. Ehkki uurijad võtsid mõlemalt hukkunult samal viisil proove ja järjestasid sealset geenimaterjali, osutus analüüsikõlblikuks üksnes mehe luust saadud materjal.

Töörühm võrdles tema proovi 1030 muistse ja 471 tänapäevase Lääne-Euraasia inimese genoomiga. Tulemus viitab, et mees oli itaallane, sest valdav osa tema pärilikkusainest kattus nii muistsete kui ka praeguste Kesk-Itaalia elanike omaga. Teisalt oli mehel geene, mida leidub üksnes Sardiinia saare elanikel.

Seega viitab mehe geenipagas uurijate sõnul, et tema eluajal oli Itaalia poolsaarel geneetiline mitmekesisus suur. Arvestades vanade roomlaste liikuvust ja nende mujalt sisse toodud orjade hulka, on leid uurijate sõnul ootuspärane. Itaalia elanikkonnaga ühtiv suur geenihulk viitab siiski, et mees oli kohalik, mitte ori.

Huvitaval kombel oli mehe oimuluust võetud geenimaterjalis uurijate sõnul märke tuberkuloosi põhjustava bakteri Mycobacterium tuberculosis DNA-st. Hukkunu selgroo analüüs viitab, et ta põdeski elu ajal seljaaju tuberkuloosi ehk haiguse eriti ägedat vormi.

Leid on kooskõlas enam-vähem samast ajast pärinevate Aulus Cornelius Celsuse, Galenose, Caelius Aurelianuse ja Kapadookia Aretaeuse arstlike ülestähendustega. Linliku elustiili teke ja asustustiheduse kasv Rooma keisririigis lõid tuberkuloosi levikule soodsa pinnase ning tõenäoliselt see ka levis.

Ükski uuringu tulemus pole uurijate jaoks tingimata üllatav. Pigem loeb neile tõsiasi, et nad suutsid seni analüüsikõlbmatuks peetud säilmetest siiski infot ammutada ja pompeilaste hukule uut valgust heita.

Uurijad kirjutavad oma artiklis, et ehkki uuringu valim piirnes vaid ühe inimesega, kinnitab ja näitab töö, et paleogenoomika meetodite abil saab ka nii harukordsetest tingimustest nagu Pompei linnast leitud säilmeid uurida.

Teadustöö ilmus ajakirjas Scientific Reports.