Näiteks arvasid teadlased pikka aega, et täiskasvanu, kes kandis kuldset käevõru ja hoidis süles last, oli ema lapsega. Värske DNA analüüs näitab, et tegelikult olid nad omavahel mitteseotud täiskasvanud mees ja laps. Niisamuti arvati siiani, et embuses surnud paar olid kas õed või ema ja tütar. DNA analüüsist selgus, et vähemalt üks neist oli tegelikult meessoost, vahendab LiveScience.

Teadusajakirjas Current Biology ilmunud uuring käsitles viie isiku geneetikat, kes surid aastal 79 e.m.a toimunud purske ajal, mis tappis umbes 2000 inimest. Kui Vesuuv purskas, kattis see ümbritseva piirkonna surmava vulkaanilise tuha, pimsi ja püroklastiga, mis säilitas inimeste kehade vormid kaltsifitseerunud kihtide all.

Linna jäänused avastati taas 1700. aastatel. Järgmisel sajandil täitis arheoloog Giuseppe Fiorelli inimkujuga augud, mis tekkisid peale kehade lagunemist, et luua ohvrite kipsivalandid.

Valandid võimaldasid teadlastel uurida ohvreid nende viimastel eluhetkedel. Samuti sai teha oletusi nende identiteedi kohta, tuginedes näiteks asukohale, poosidele ja riietusele.

Taolise lähenemise probleemiks osutus aga see, et tõlgendused olid mõjutatud tänapäevastest eeldustest. Näiteks oletati, et kuldse käevõruga majas olnud neli inimest, sealhulgas last hoidev täiskasvanu, olid kaks lapsevanemat oma lastega. Tegelikult polnud aga neist keegi omavahel geneetiliselt seotud.

Uuringu jaoks analüüsisid teadlased 14 valandit ja eraldasid viie puhul luujäänustest DNA-d. Geneetilise materjali analüüsi abil määrasid nad kindlaks isikute sugulussuhted, soo ja päritolu. Uuring järeldas, et ohvritel oli küllaltki mitmekesine geneetiline taust, mis pärines peamiselt idapoolsete Vahemere sisserändajate järeltulijatest.

Avastus tekitab teadlastes mitmesuguseid uusi küsimusi. Näiteks miks püüdis kuldse käevõrguga mees päästa last, kes polnud temaga suguluses? Samuti näitab uuring ilmekalt, et mineviku vaatlemine läbi tänapäeva kultuuriprisma võib olla moonutatud.