Millest inimese kiindumus õieti koosneb? See kätkeb endas tunnetust, et kaaslase lohutusele võib loota, temalt saab mure korral abi otsida, tema kohalolu pakub rõõmu ja äraolek paneb igatsema. Teadlased on täheldanud samu märke ka inimeste suhetes oma lemmikutega, vahendab The Conversation.

Siiski on asja juures omad nüansid. Mõnedel inimrühmadel tekib oma lemmikuga lähedane side tõenäolisemalt kui teistel. Näiteks võib seda sagedamini ette tulla üksikutel eakatel, teiste inimeste vastu usalduse kaotanutel ja looma abist sõltuvatel inimestel.

Teadlased on leidnud sedagi, et inimese suurel kiindumusel oma karvasesse, soomustatud või sulisesse sõpra on hind: tema surm paneb inimese leinama. Ühtlasi tuleb välja, et lemmiklooma lein on lähedase inimese leinast mõneti erinev.

Eutanaasia

Paljudele inimestele võib lemmiklooma surm olla ainus vahejuhtum, kus neil on tulnud leinata kedagi eutaneeritut. Süütunne ja kahtlus peale kalli kaaslase eutaneerimisotsust võib leina raskemaks muuta. Näiteks on uuringud näidanud, et vaidlused lemmiklooma magamapanemise otsuse üle pereringis võivad olla eriti keerulised.

Samas annab eutanaasia inimestele võimaluse armastatud lemmiku lahkumiseks valmis olla. Lemmikloomaga saab siis hüvasti jätta ning tema viimsetesse eluhetkedesse saab kavandada armastus- ja austusavaldusi.

Inimeste arvamused lemmikloomade eutanaasiast ulatuvad seinast seina. Iisraeli teadlased näiteks leidsid, et peale magama pandud lemmiku surma peab 83 protsenti inimesi oma otsust õigeks. Nad uskusid, et pakkusid lemmikule väärikamat surma ja vähendasid tema kannatusi.

Samas täheldasid Kanada teadlased, et 16 protsenti nende uuringus osalenutest tundis end peale lemmiklooma eutanaasiat mõrvarina. Ameeriklaste uuring osutab aga, et otsus lemmik magama panna võib olla väga nüansirikas. Selles töös tundis 41 protsenti uuritavaid end otsuse järel süüdi ja neli protsenti mõlgutas enesetapumõtteid.

Kuidas keegi oma lemmiklooma eutanaasia üle elab, sõltub ühtlasi tema kultuurilistest uskumustest, suhte lähedusest lemmikuga, kiindumuse laadist ja iseloomust.

Hääleõiguseta lein

Ühiskond ei võta seda tüüpi surma omaks päris lõpuni või siis eelistab sellest mitte rääkida. Sestap saab rääkida eutanaasiast kui nii-öelda hääleõiguseta leinast. Leinajale teeb see vähemalt avaliku leinamise raskemaks.

Psühholoogide Robert Neiymeyeri ja John Jordani sõnul on hääleõiguseta lein ebaõnnestunud empaatia tulemus. Inimesed keelduvad omaenda lemmikut leinamast, sest osaliselt peavad nad seda häbiväärseks. Magama pandud looma leinamist ei häbeneta üksnes kolleegide või sõprade ees, vaid võimalik, et ka pereringis. 

Veel enam, inimese leina sügavuses ja lemmiklooma surmaga seotud ühiskondlikes ootustes võib olla ebakõla. Näiteks võib osa inimesi reageerida põlglikult, kui keegi teine lemmikut leinates töölt puudub. Uuringud viitavad sellelegi, et hääleõiguseta leina korral ei pruugi lemmiku kaotuse üle ahastav inimene nii kergesti leida lohutust, võimalust trauma järel edasi liikuda ja paraneda.

Inimese suhe oma lemmikloomaga võib niisiis olla sama tähenduslik kui teise inimesega. Niisamuti võib samaväärne olla looma kaotusele järgnev lein. Sestap aitab kaaskodanike kannatusi vähendada see, kui ka lemmiku kaotust aktsepteeritakse lihtsalt ühe lähedasekaotuse vormina paljudest.