Inimene kipub seda küll unustama, ent temagi on loom ja liigina osa loodusest, märkis Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu juhatuse liige, koerajuht ja Tallinna Ülikooli külalislektor Maarja Tali saates "Uudishimu tippkeskus". "Võib-olla üks põhjus, miks me lemmikloomi võtame, ongi see, et otsime looduse ja teiste loomadega kontakti," ütles ta. Eriti teeb inimene seda Tali sõnul enda kodustatud liikidega.

Üks selline liik on ka koer. Millal inimene ja koer kokku said, selle üle teadlased veel vaidlevad. "Arheoloogia ja DNA-uuringute põhjal on kusagil 15 000 aastat tagasi inimesed ja koerad koos elanud. Samas on informatsiooni selle kohta, et nad võisid juba 33 000 aastat tagasi vähemalt väga kitsal alal koos eksisteerida," sedastas ta.

Teadlased vaidlevad sellegi üle, kumb neist oli kodustaja ja kumb koduneja. "Koer liigina on väga sotsiaalne. Nüüd tuuaksegi välja, et võib-olla oli tema see, kes tuli poolele teele vastu. Ta ei harjunud inimesega ainult sellepärast, et nii sai söögijäänuseid," märkis Tali. 

Koeral võiks rahumeeli nuuskida lasta

Eesti koerapidamiskultuuri suhtes on Maarja Tali kriitiline. "Ma arvan, et oleme muust Euroopast lemmikloomapidamise kultuuri poolest 20 aastat maas," sõnas ta. Arenguruumi on tema hinnangul nii Eesti inimese suhtumises loomadesse kui ka neid puudutavate teadmiste osas. Samuti oskavad Eesti inimesed loomade tundeid ja eluolu kehvasti lugeda.

"Ma üldistan ja kindlasti teen osadele koeraomanikele liiga, aga minu arvates on üldine suhtumine, et "nad on minu omand, mina tean kõige paremini"," ütles Tali. Nii pöörab inimene tema sõnul suurt tähelepanu just koera välimusele, aga jätab unarusse selle, kas lemmik tunneb end turvaliselt, saab piisavalt liikuda ja elab üldiselt täisväärtuslikku elu.

"Me peaksime hoidma meeles, et kuigi nad on meie pereliikmed, on nad teine liik," soovitas Tali. Koerad loevad inimesi väga hästi ja soovivad nendega koos tegutseda, ent koerajuhi sõnul tunnetavad nad maailma siiski inimesest erinevalt. 

"Kui ma tahan olla hea kaaslane oma koerale, siis pean teadma, kuidas tema maailma näeb ja kogeb. Näiteks, et esmane meeleelund, millega ta informatsiooni saab, on nina," tõi Tali välja. Seda teades võiks koeraomanik võimaldadagi lemmikule rohkem rahulikku nina maas nuuskimist. "Ei ole vaja kihutada jalutusringi ära. Veedame aega pigem vähem, aga kvaliteetsemalt," soovitas ta.

Veel tasuks Tali sõnul koeraga aega veetes temaga midagi koos teha, selmet ninapidi telefonis surfata. Arvestada tasub sedagi, et koer on oma nelja käpaga loodud liikuma. "Selle asemel, et veeta inimese jaoks toredat aega kohvikus, võikski minna metsa. Koer peaks saama vabalt joosta ja mäng on talle väga oluline," loetles koerajuht. 

Koerad ei kallista

Kuna inimene ja koer kuuluvad liikidena väga erinevatesse seltsidesse, sugukonnast rääkimata, võib nende vahel ka parima tahtmise juures teadmatusest tekkida suhtlushäireid. "Näiteks on primaatidele ja inimestele omane see, et meil on käed, millega me tahame puudutada. Me tahame paitada ja kallistada. Koerad selliselt ei kallista," võrdles Maarja Tali.

Kui inimene arvab, et tema meelest tore kallistamine võiks meeldida ka koerale, on see näide antropomorfismist. "See tähendab, et inimesele on hästi omane peegeldada oma emotsioone teistele elusolenditele," selgitas Tali. 

Kes soovib koeraga suheldes antropomorfismi lõksu vältida, võiks hoiduda koerale kätt pea peale või turjale asetamast. "Koerad panevad sel moel üksteisega pigem hierarhilisi rolle paika, et kes on kõvem," tõdes koerajuht. Enamik koeri õpivad peapatsutamisi taluma ja tulevad ka inimese embustega toime, kuid sarnast hellusetähendust need žestid nende jaoks ei kanna.

"Kui me tahame olla hästi viisakad koertega, siis on hea reegel see, et oleme hästi rahulikud, laskume nende kõrgusele ja laseme neil näha, mida me teeme," õpetas Tali. Kui inimene käe koera puudutamiseks välja sirutab ja koer seda lubab, võiks koera paitada näiteks külje pealt või rinnaesiselt. "Talle jääks siis ka võimalus sammukene eemale astuda," põhjendas koerajuht. 

Samamoodi võiks tema sõnul lastele õpetada, et koeralt tuleb tema puudutamiseks nii-öelda luba küsida. "Sa puudutad teda hetkeks, siis võtad käe ära. Kui ta tuleb ise sinu juurde ja nii-öelda ütleb kogu oma kehaga, et "palun puuduta mind veel", siis ta annab selleks selge loa," kirjeldas ta. Kui koer keerab külje või läheb ära, annab ta inimesele viisakalt mõista, et ei soovi sel hetkel kontakti. "Seda tuleks austada," sõnas Tali.

Taskukoer väriseb tegevusetusest

Inimene on koera välimust ja tööjõudu nii oluliseks pidanud, et nüüdseks on maailmas üle 400 koeratõu. "Põhimõtteliselt koer liigina ongi inimese looming," ütles Maarja Tali. Kui ajalooliselt aretas inimene näiteks häid valvureid või kiireid jahipidajaid, siis viimasel ajal on trend Tali sõnul olnud nunnude ja pisikesse kehasse pakitud beebilaadsete koerte suunas.

"Sellega me mõjutame otseselt nende tervist ja käitumist. Tihti on selle pisikese pakendi sees ikkagi sama loom, kelle eellane oli hunt. Tema käitumises on väga palju ägedat hunti alles," nentis koerajuht.  

Inimene aga ootab nukuvälimusega koeralt, et too käitukski nagu nukk. Näiteks võib inimene eeldada, et klaasi mahtuv koer ei jaksagi joosta ega kalpsata. "Kui ta väriseb, siis tõlgendatakse seda nii, et tal on külm ja pannakse jope selga. Tegelikult tal on lihtsalt energia ülejääk, mida pole kusagile panna, sest ta elab kandekotis," osutas Tali.

Tõuaretuses kui sellises on inimkond tema hinnangul omadega võssa läinud. Osades riikides on teatud tõugude edasiaretamine ka juba senisel kujul keelatud. Suurte silmade ja üha pisema koonuga imikulaadsed koerad on üks selline näide. "Meile see väga meeldib, aga paljudel lühikese koonuga koertel on suur oht suvel üle kuumeneda," seletas Tali. Nii kaob koertel võimalus ennast koonu kaudu jahutada. 

Teisalt on kõigil koertel nende välimikule (looma tõuomane välisvorm, toim) vaatamata ühe palju hambaid: hurdale ja mopsile mõlemale peavad need suhu mahtuma. "Kui me aretame koeri, kellel on kehaehituse tõttu raske liikuda või iseseisvalt poegi ilmale tuua, siis see mõjutab otseselt nende igapäevast elu," tõdes koerajuht.

Siiski ei saa väita, et koerad inimesi üldse vastu ei mõjutaks. "Nad manipuleerivad meiega. Teame, et koeral on arenenud kulmukergitamise lihas, mida huntidelt ei ole leitud," tõi Tali välja. Tema sõnul on tähelepanuväärne, et seda lihast kasutavad koerad ainult inimesega suheldes, omavahel mitte. "Seda on hakatud nimetama cookie-face'iks ('küpsisenägu') ehk see on nägu, mis ütleb "ma ei ole mitte kunagi süüa saanud". Minu arvates näitab see taaskord, kui eriliselt võimekad nad on meiega suhtlemisel," arutles Tali.

Vaata pikemat vestlust Maarja Taliga saates "Uudishimu tippkeskus."