Esmapilgul ei tundu, et pärsia kassil ja mopsil oleks palju ühist. Üks on kass, teine koer. Kui aga evolutsioonibioloog Abby Grace Drake ja tema kolleegid uurisid 1810 kassi ja koera ning nende metsikute sugulaste koljuskaneeringuid, avastasid nad midagi kummalist: hoolimata kaugest sugulusest olid paljude kassi- ja koeatõugude koljukuju märkimisväärselt sarnased.

Evolutsioonibioloogias on lahknemine tavapärane protsess: kaks ühise eellasega organismi eristuvad aja jooksul üha enam. Kui loomapopulatsioonid lahknevad ja kohanevad erinevate keskkondadega, kujunevad neil uued tunnused. mis on lahkneva evolutsiooni tulemus. Vahel kulgeb areng samas vastupidises suunas Kodustatud kasside, koerte ja paljude teiste loomade puhul on just inimeste teadlik ja mitteteadlik suunamine põhjustanud niisuguse olukorra.

Uurimaks, kui palju muutis kodustamine lemmikloomade kolju struktuuri, analüüsisid teadlased muuseumikogudest, veterinaariakoolidest ja digiarhiividest pärit koljude 3D-skaneeringuid. Nendes andmestikes olid nii kodukassid kui ka paljud koeratõud.

Uuring näitaski, et kodustamise mõjul hakkasid mõned kassi- ja koeatõud teineteisele sarnanema, muutuds näojoontelt kas pikemateks või lamedamateks. Metsikutel koerlastel, kes on huntide, rebaste ja šaakalite sugulased, on pigem piklik koljukuju. Metsikud kassid, näiteks lõvid, tiigrid ja jaaguarid, on samal ajal looduslikult rohkem erinevad.

Miks inimesed eelistavad sageli lamedanäolisi lemmikloomi, on seotud instinktidega. Inimestel on geneetiline kalduvus reageerida inimimikute välimusele – ümarale peale, väikesele ninale ja suurtele silmadele. Samamoodi näevad välja lamenäolised kassid ja koerad.

Inimlaps on äärmiselt abitu ja sõltub ellujäämiseks täielikult hooldajatest – sarnaselt kutsikate ja kassipoegadega. Sellise tugeva hooldusvajaduse tõttu on inimesed evolutsiooni käigus muutunud väga tundlikuks haavatavuse ja hooldusvajaduse suhtes.

Selliseid väliseid signaale nagu ümarad põsed ja suured silmad kutsutakse sotsiaalseteks vallandajateks – need viivad hoolitsusskäitumise avaldumiseni, näiteks kõrgema hääletämbri või hellitamise. Näiteid leiab ka loodust: hõbekajaka pojad nokivad vaistlikult punast täppi vanema nokal, mis vallandab vanemapoolse toidu oksendamise. See punane täpp toimib sotsiaalse vallandajana, et tagada poja vajaduste rahuldamine.

Lameda näoga koerade-kasside aretamine on aga neile loomadele põhjustanud laialdasi terviseprobleeme, nagu hingamisraskusi, neuroloogilisi häireid ja sünnitüsistusi. Tõuaretus ongi näidanud, kui lihtsalt saab inimene loodust oma soovide järgi painutada ja kui kiiresti saab miljonite aastate evolutsioonilise lahknevuse ületada vaid mõne aastakümne kunstliku valikuga.