Arheoloogid tegid 1970. aastatel Põhja-Iisraelis ootamatu avastuse. Ühes 12 000 aasta vanuses külas olid matnud perekonnad oma liikmeid kodualusesse mulda. Muu hulgas kaevasid arheoloogid külast välja ühe naise ja noore koera jäänused. Tähelepanuväärselt puhkas naise käsi kutsika rinnal, kirjutab Science News.

Leid on üks varasemaid tõendeid inimeste ja koerlaste vahel tekkinud tugevamast sidemest. Ometi on teadlased ka peale teema aastakümnete pikkust uurimist selle lähedussuhte lätte osas eri meelt. Kas inimene ja koer said lähedaseks tuhandete aastate pikkuse aretamise jooksul? Või siis tundis inimloomaga lähedust ka koera eellane hall hunt?

Nüüd viitab uus hundikutsikate uuring, et hundidki on võimelised koera kombel inimestesse kiinduma. Mõnel juhul võivad nad inimestelt isegi lohutust ja kaitset otsida.

Uuringuga mitte seotud Oregoni Osariigiülikooli teaduri Monique Udelli sõnul toetavad uued tulemused mõtet, et mõned üksnes koertele omistatud jooned on olemas ka huntidel. Teised eksperdid aga kritiseerivad uuringu ülesehitust ega pea seetõttu tulemusi veenvaks.

Kohtumine tundmatuga

Uuringu autorid kasutasid tema lahkamiseks niinimetatud tundmatu olukorra testi. Algselt loodi katse väikeste inimlaste ja nende emade vahelise kiindumussuhte uurimiseks. Selle käigus vaadatakse, kuidas mõjutab kokkupuude võõra isiku või olustikuga uuritava käitumist, kui ta peale tundmatuga kohtumist oma hoolekandja juurde lastakse. Mida rohkem nad taas kohtudes omavahel suhtlevad, seda lähedasem on nende suhe.

Hunte sellised katsed loomu poolest ei huvita. Seepärast pidid Stockholmi Ülikooli käitumisökoloog Christina Hansen Wheat ja kolleegid oma hundikutsikatest uuritavaid algusest peale kõvasti poputama. 

Töörühm kasvataski omal käel üles kümme hundikutsikat. Nad alustasid kutsikatega tegelemist alates kümnendast elupäevast, mil loomakesed ei suutnud veel silmigi lahti hoida. Uurijad veetsid vahetustega kutsikatega aega terve ööpäeva. 

Katseid tegid uurijad siis, kui noored hundid said 23 nädala vanuseks. Huntide eest hoolitsenud teadlane juhatas iga looma ükshaaval üldjuhul tühja ruumi. Mõni minut hiljem väljus hoolekandja ise ruumist ja tuli siis tagasi. Mõnes katses jäi hunt ruumi üksi, mõnel juhul viibis ruumis ka hundi jaoks täiesti võõras inimene.

Töörühm kordas kontrolliks sama katset 12 sama vana Alaska haskiga. Neidki oli töörühm samamoodi ise kutsikapõlvest peale kasvatanud.

Enamikel juhtudel ei täheldanud teadlased huntide ja koerte vahel suuri erinevusi. Kui looma hoolekandja katse lõpus ruumi tagasi tuli, said mõlemad liigid niinimetatud tervituskäitumise viie palli skaalal keskmiselt 4,6 palli. See tähendas, et nad pigem otsisid oma inimese lähedust.

Kui ruumi sisenes võõras, langes koerte tervituskäitumine keskmiselt 4,2 pallini ja huntidel 3,5 pallini. See viitab töörühma sõnul, et mõlemad loomad tegid vahet tuttaval ja võõral inimesel. Töörühm loebki leitud erinevust kiindumuse märgiks.

Inimene kui lohutuse ja toetuse allikas?

Katses ilmnes veel, et koerad ja hundid otsisid oma hoolekandjatega rohkem kehalist kontakti kui võõrastega. Samas oli kahe liigi vahel erinevus stressi väljendavas tammumises: koerad ei teinud seda peaaegu üldse, aga hundid vähemalt osa ajast. Uurijaid selline erinevus ei üllatanud, sest isegi inimeste üles kasvatatud hundid käituvad inimeste juuresolekul koertest närvilisemalt.

Katse näitas samas sedagi, et kui võõras inimene ruumist lahkus ja hundi hoolekandja tagasi tuli, lõpetasid hundid tammumise pea täielikult. Christina Hansen Wheati sõnul pole hunte varem sel moel käitumas nähtud. Tema sõnul võib see märku anda, et loomad näevad neid kasvatanud inimestest sotsiaalset puhvrit ehk lohutuse ja toetuse allikat.

Monique Udelli jaoks oligi just see uuringu põnevaim leid. Kui tulemus kinnitust leiab, ei saa tema sõnul hunte ja koeri inimestesse kiindumuse põhjal enam eristada. Teisisõnu ei pruukinud inimesed koeri kiinduvaks aretada, vaid nad eelistasid lihtsalt suuremat kiindumust üles näitavaid loomi.

Udelli oletamisi võib tammumiskatse viidata, et teisedki metsloomad on suutelised inimesega tugevaid lähedussidemeid sõlmima. Näiteks võib inimese kasvatatud loomaaia-gepard näha oma talitajas nii toitmismasinat kui ka lohutajat. 

Karm kriitika

Kõiki teadlasi uuringu tulemused aga ei veena. Eötvös Lorándi Ülikooli etoloogi Márta Gácsi sõnul ei klapi tulemused tema töörühma omadega. Gácsi ise proovis esimest korda kasutada tundmatu olukorra testi koerte ja huntide peal 2005. aastal. 

Tema leidis kahe liigi vahel teravaid erinevusi: näiteks ei teinud hundid oma hoolekandja ja võõra vahel pea mingit vahet. Sellest järeldasid Gácsi ja kolleegid, et huntidel puudub võime kindlatesse inimestesse kiinduda.

Gácsi näeb uue uuringu ülesehituses mitut probleemi. Näiteks oli ruum tema sõnul loomadele juba tuttav ja seega mitte piisavalt võõras, et nad kellegi lohutust vajaks. Teiseks olid kõik kontrollrühma koerad sama tõugu ehk üldistusi huntide ja  koerte erisuste kohta on keeruline teha. Kolmandaks ei tammunud hundid tema hinnangul piisavalt palju, et sellest käitumisest võiks üldse midagi välja lugeda. 

Kõige selle taustal ei saa Gácsi hinnangul teha töö põhjal põhjapanevaid järeldusi. Christina Hansen Wheat vastas aga kriitikale, et ei püüagi oma tööga väita, nagu oleks koerad ja hundid ühesugused. 

Hansen Wheati sõnul viitavad juba üksnes huntide ilmutatud märgid lähedusest inimestega, et neil oli kiindumisvõime kodustamise päevil olemas. Järelikult võis inimene selliseid loomi eelistades kiindumisomadust ajapikku lihtsalt süvendada.

Uurimus avaldati ajakirjas Ecology and Evolution.