Koeradementsuse risk kasvab iga täiendava eluaastaga
Dementsust võib ette tulla ka inimese parimal sõbral, kuid koeraomanik ei pruugi seda alati märgata. Nüüd osutab USA teadlaste uuring, et dementsus on üle kümne aastastel koertel väga tavaline ja selle tekkimise risk kasvab iga täiendava aastaga poole võrra.
Koeradementsus ehk teatav koerlasi kimbutav vaimse tervise häire sarnaneb inimeste Alzheimeri tõvega. Mõlemad on ajas süvenenevad ajuhaigused, mis muudavad muu hulgas haige käitumist ja kahjustavad tema vaimseid võimeid, vahendab The Conversation.
Harilikult hakatakse koertel dementsusemärke täheldama pärast kaheksandat eluaastat. Siiski võib tervisemure tabada ka alles kuue-aastast koera. Pahatihti jääb haigus üldse leidmata, sest looma omanik peab lemmiku muutunud käitumist lihtsalt ealiseks iseärasuseks.
Koeradementsust on isegi loomaarstide hinnangul keeruline diagnoosida. Tõve leidmiseks pole praegu olemas tõsiseltvõetavat testi, mis ei eeldaks koeralt koe- või vereproovi võtmist. Ühtlasi on vanematel koertel tõenäoliselt muidki kaasuvaid haigusi, mis raskendavad õige diagnoosi panemist veelgi.
Terves kehas terve vaim?
USA teadlasrühm kasutas oma värskes uuringus enam kui 15 000 koera kohta kogutud andmeid. Selleks pidid koeraomanikud ära täitma kaks küsimustikku. Ühes tuli neil vastuseid anda oma koerte tervisliku seisundi ja kehalise aktiivsuse kohta. Teine küsimustik puudutas koerte vaimset võimekust.
Ilmnes, et vaimse võimekusega arvati kimpus olevat umbes 1,4 protsenti koertest. Kümneaastastel ja vanematel koertel kasvatas iga täiendav eluaasta dementsusriski rohkem kui poole võrra. Teisisõnu, kui 10-aastaselt ei vaevanud dementsus peaaegu ühtegi koera, siis 15-aastasest koertest kimbutas see umbes 12,5 protsenti.
Kehaliselt vähem aktiivsetel koertel oli dementsusrisk pea 6,5 korda suurem kui väga liikuvatel liigikaaslastel. Ehkki siit võiks järelduda, et regulaarne liikumine koera dementsuse eest kaitseb, ei niisuguse uuringu põhjal otseselt sellist järeldust teha. Võib lihtsalt olla, et dementsed või varaste dementsuse ilmingutega koerad liiguvad lihtsalt vähem.
Samas on teada, et inimestel võib liikumine dementsusriski vähendada. Ühisest jalutuskäigust on mõlemal niisiis pigem võita kui kaotada.
Kuidas koeral dementsust ära tunda?
Dementne koer võib sageli omaenda koduaias või kodus ära eksida. Ta võib mööbli taha või mõnesse toanurka kinni jääda, sest unustab ära, et oskab vajadusel selg ees kõndida. Võib ka olla, et koer läheneb kinnisele, kuid lukust lahti olevale uksele külgsuunast ega pääse läbi.
Samuti võib muutuda koera läbikäimine inimeste ja teiste loomadega. Näiteks võib ta otsida varasemast rohkem või vähem omaniku lähedust. Samuti võib lemmik teise samas majas elava koera peale järsku pahuraks muutuda, kuigi varem said loomad sõbralikult läbi. Võib ka juhtuda, et koer unustab ära mõne talle hästi tuttava näo.
Ühtlasi kipub dementne koer rohkem päeval magama ja öösel ärkvel olema. Ta võib mõnikord pealtnäha põhjuseta paigal tammuda, niutsuda või haukuda. Kui omanik koera siis lohutab, ei paista see loomale kas üldse mõjuvat või rahustab see teda üksnes lühikeseks ajaks.
Vanema koera omanik võib aga mõnikord tunda, nagu elaks ta jälle koos kutsikaga. Nimelt võib koer aastate pikkusele koolitusele vaatamata hakata jälle end toas kergendama. Samuti võib lemmik hätta jääda muudegi aastate eest õpitud käitumisviisidega ja midagi uut on tal õppida veelgi raskem.
Koera üldine füüsiline aktiivsus võib muutuda kõikvõimalikul moel: koer võib terve päeva lakkamatult mööda tuba trampida või siis üldse mitte asemelt tõusta.
Viimaks võib dementse koera omanik täheldada lemmikul varasemast suuremat ärevust. Koer ei pruugi enam vanaviisi üksindust taluda, vaid hoopis omanikul päev läbi kannul käia. Varem teda ükskõikseks jätnud asjad võivad looma nüüd kergesti ehmatada.
Mida teha, kui mu koer on dementne?
Ehkki ravimiuuringud käivad, pole koeradementsusele sarnaselt inimeste dementsusele praegu ravi. Seni saab omanik lemmikut aidata eeskätt dementsust ennetades. Nagu uus uuring ka viitab, võib siinkohal abi olla liikumisest.
Koeradementsuse korral on siiski olemas ravimeid, mis selle sümptomeid leevendavad või peidavad – nii võib koera elukvaliteet olla parem ja omanikul tema eest hoolitsemine kergem. Üldine soovitus ongi dementsuste kahtlusega kindlasti loomaarstile pöörduda.
Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.
Toimetaja: Airika Harrik