Vabalt silkav koer häirib rannas pesitsevat lindu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rannas jalgradu kasutavad liikujad ei häiri oluliselt mustjalg-tülli. Autor/allikas: MA Gómez-Serrano, https://doi.org/10.1111/ibi.12879

Koeraga looduses jalutades laseb omanik lemmiku tavaliselt rihma otsast lahti. Kuigi koera jaoks on selline olukord nauditav, võib ta omanikust kaugele joostes ehmatada maapinnal pesitsevaid linde ja häirida nende pesitsemist, selgus Valencia Ülikooli ökoloogi uuringust.

Jalutuskäigul linnu pesa lähedusse sattuv inimene häirib lindu, kelle silmis on inimene kiskja. Pesalt põgenemisel kaotab lind väärtuslikku aega ja energiat ning väheneb vanemhool nii haude- kui ka poegade kasvatamise perioodil. Sage häirimine võib halvemal juhul pesitsuse nurjata, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Lemmiklooma jalutamine on muuhulgas populaarne enesejõustamise viis. Kui tänaval on koer reeglina rihma otsas, siis rohelusse jõudes lastakse koer vabalt jooksma, seda ka kohtades, kus see on keelatud. Koerad on aga oht maapinnal pesitsevatele lindudele. Viimasel kümnendil on probleemile üha rohkem tähelepanu pööratud. Võimaliku probleemi ulatusest räägib samuti tõik, et koer on 20–30 protsendil kodudest, lisaks veel hulkuvad koerad.

Menukas koerajooksutamise koht on ka rand, kus pesitsevad mitmed linnuliigid. Sageli rüüstavad vabalt ringi jooksvad koerad näiteks tüllide pesi. Hispaania randades mustjalg-tüllide (Charadrius alexandrinus) pesi jälgides selgus, et ühes kohas askeldavad inimesed, näiteks päevitajad või liivalosse ehitavad lapsed, tülle ei häiri, kuid rannas edasi-tagasi jalutajate lähenedes pagevad tüllid pesalt.

Kui inimene ei liikunud rannas selleks ette nähtud rajal, vaid mööda nii-öelda otseteed üle düünide, pagesid tüllid 48 protsendil juhtudel. Rada kasutava inimese eest pageti vaid 13 protsendil juhtudest.

Kui aga inimesega oli kaasas omapäi rannas ekslev koer, põgenesid düünides pesitsevad tüllid koera lähenedes pesalt alati, teeradade ääres 80 protsendil juhtudest ja veepiiri lähistel pooltel juhtudest. Andmestik viitab, et koera kohalolu oli ainus, mis oluliselt mustjalg-tüllide pesalt pagemist mõjutas: pagemine sagenes 6,2 korda. Samuti häiris omanikust kaugele jooksnud koer tülle rohkem kui peremehe lähistel jooksev koer, arvestades, et kõik rannas olnud koerad jooksid vabalt.

Lõastamata koer suurendab mustjalg-tülli pesalt pagemist. Autor/allikas: MA Gómez-Serrano, https://doi.org/10.1111/ibi.12879

Kui põgenemisstatistikat veelgi üksikasjalikumalt vaadata, pagesid emased tüllid isastest 3,4 korda sagedamini. See tuleneb ilmselt mustjalg-tüllide iseäralikust perelelust. Sageli hülgab emaslind pärast poegade koorumist pesakonna, jätab pojad isase kasvatada ning läheb teise kurna munemiseks uut partnerit otsima. Ilmselt just sellest tulenevalt naasid isaslinnud pärast põgenemist emastest oluliselt kiiremini pesale. Kiire naasmine ja munade varjamine on oluline ka seetõttu, et päikese käes munad kuumenevad üle ning arenev loode hukkub minutite jooksul.

Seega on koera rihma otsas hoidmine ka looduses liikudes asjakohane. Sellest hoolimata on üsna tavaline, et uuringupiirkonna populaarsetes randades, kus koertega jalutamine on keelatud, nõuavad koeraomanikud oma lemmikutele õigust vabalt ringi silgata. Kuna see aga häirib teisi rannakülastajad, on kohalikud võimud suunanud koerasõpru nii-öelda looduslikele randadele, mis tekitab aga konflikti seal pesitsevate lindudega.

Teadustöö ilmus ajakirjas IBIS.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: