Hiired ohustavad haruldast merelindu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vaalalind Pachyptila macgillivrayi. Autor/allikas: Hans Verdaat/ Observation.org (CC-BY-NC-ND)

Inimesega koos üle maailma levivad liigid nagu kassid, koerad, sead või närilised võivad ohtu seada aastatuhandeid omaette elanud kohalikud liigid. Näiteks Gough'i kaljusaarel elava vaalalinnu Pachyptila macgillivrayi arvukusele annavad hoobi nende pesi rüüstavad koduhiired, kirjutavad Briti ja Lõuna-Aafrika teadlased.

Mõnel kaugemal üksikul saarel kulgeb linnu elu omas rütmis kümneid tuhandeid, mõnel liigil ka miljoneid aastaid. Neil saartel, kus ei ole maismaal kulgevaid kiskjaid, leidub maapinnal või urus pesitsevaid linde. Samas seal, kuhu pärast sajandeid tagasi toimunud meresõitjate avastusretki on jõudnud näiteks kassid, koerad, rotid, sead, on kohalikud ainuomased liigid halvemal juhul hävinud, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Lõuna-Aafrikast 2500 kilomeetrit edelas asuval ja Vormsist kolmandiku võrra väiksemal Gough'i kaljusaarel elab tormilindlaste hulka kuuluv vaalalind Pachyptila macgillivrayi. Kunagi arvuka linnuliigil, keda 1955. aastal pesitses saarel 10 miljonit paari, on olukord viimaste kümnendite jooksul märgatavalt halvenenud. Aastal 2020 pesitses saarel hinnanguliselt 175 000 paari ning arvukus langeb veelgi.

Kõnealust lindu on keeruline uurida, sest ta pesitseb raskesti ligipääsetavates kaljukoobastes ja -pragudes. Mõned koopad on siiski piisavalt ligipääsetavad ja nii on teada, et tegu on väga aeglaselt sigiva linnuga: pesas on lindudel ainult üks muna.

Kuna saarel pole ajalooliselt kiskjaid olnud, ei ole aeglane paljunemine seni probleeme valmistanud, kuid nüüd on saarele jõudnud pesi rüüstavad koduhiired (Mus musculus). Ornitoloogide kogutud andmed näitavad, et viiel aastal kuuest vaalalindude pesitsus ebaõnnestus ja lennuvõimeliseks pojad ei sirgunud. Ühel aastal sai tuule tiibadesse vaid 31 protsenti poegadest, mis ei ole liigi seisukohast aga kaugeltki piisav.

Gough'i saarel elavate vaalalindude väljasuremis-stsenaariumid, kui alustada 2021. aastal saarel hiirte elimineerimist. Autor/allikas: Jones et al. 2021, Animal Consevation/Wiley. Kentish Plumber/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Arvutisimulatsioonid, mis arvestavad nii vaalalindude elukäiku, keskkonnaolusid kui ka juhuslike sündmuste võimalikkust, näitavad, et praeguse olukorra ehk hiirte peo jätkudes langeb Pachyptila macgillivrayi arvukus järgneva 36 aastaga üheksa protsenti aastas. Sel juhul on aastaks 2057 järgi umbes 250 pesitsevat paari, mis teeb liigi säilimise küsitavaks.

Siiski, kui alustada tänavu hiirte hävitamisega, mis ei tohiks uuringu autorite arvates liiga keeruline olla, peaks vaalalindude arvukus taas suurenema. Siiski 1955. aasta tasemele taastumine võtaks aega sajandeid. Samas ei ole välistatud, et ka pärast hiirte elimineerimist võib liigil kehvasti minna, kuid seda ennustavad vaid kaheksa protsenti simulatsioonidest.

Artikkel ilmus ajakirjas Animal Conservation.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: