Linnulaulu evolutsioonis on keskkonnal väike roll

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Käblikut võib kuulda laulmas nii metsas kui linnas. Autor/allikas: Hamish Irvine/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Soojas kliimas elavate lindude laul on pigem madalal sagedusel ja külma kliima linnud laulavad kõrgemalt. Nüüd selgus Saksa ja Tšehhi teadlaste uuringust, et keskkond mõjutab linnu laulu kujunemist siiski arvatust palju vähem. Pigem saavad määravaks sulelise põlvnemine ja partnerivalik.

Linnu häälitsustel on mitu erinevat rolli – need nii hoiatavad konkurenti ja aitavad kaitsta territooriumi kui ka näiteks meelitavad partnerit. Levinud arvamuse järgi määrab linnulaulu struktuuri keskkond, sest erinevates oludes levivad helid erinevalt: tihedas taimestikus levib kaugemale madalate nootidega laul, hõredamas taimestikus aga kõrgemad noodid. Metsalinnu laul peaks seega olema madalamate nootidega kui avamaastiku linnul, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Laulu mõjutab samas ka linnu hääleaparaadi suurus, näiteks häälepaelte arv ja pikkus. Rolli mängib ka linnu sugulus teiste liikidega: suuremal linnul on laulukõri suurem ning lähemas suguluses olevatel liikidel on laulukõri teineteisele sarnasem.

Linnulaulu kujunemist mõjutavate tegurite uurimiseks on sobilikud värvulised – neid on palju, nad elavad erinevates keskkondades ja nende kehasuurus varieerub. Analüüsides 5085 värvuliseliigi andmebaasis xeno-canto leiduvat 18 488 laulunäidist ja pöörates tähelepanu eelkõige kõrgematele nootidele laulus, selgus, et keskkonnal ei ole linnulaulu kujunemisel nii suur roll, kui seda on linnu kehasuurusel ja sugulisel valikul. Teisisõnu, linnulaulu kõrged noodid on pigem partnerile mulje avaldamiseks.

Värvuliste laulu sagedus jääb vahemikku 215–10 659 Hz, kuid valdav osa liike laulab siiski sagedusel 4029 Hz. Võrdluseks, keskmine inimkõne on vahemikus 100–300 Hz. Kõige madalamalt laulsid kotingalased (sirmilinnud Cephalopterus sp, Pyroderus), kelle laulu kõrgeimad noodid jäid alla 260 Hz.

Sageduse kõrgus sõltub suuresti põlvnemisest, kuid kõrged ja madalad sagedused erinevad linnurühmiti. Näiteks on suure osa Austraalia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika troopilise vihmametsa, Paapua Uus-Guinea ja Sahara lindude laul suhteliselt madal. Kõrgem on see aga Arktiliste alade, mäestike nagu Andide või Himaalaja, Aafrika savannide ja rohumaade ning Neotroopika linnuliikidel.

Põlvnemine seletas 43–56 protsenti, kehasuurus omakorda 10–15 protsenti laulu kõrgemate nootide muutlikkusest. Keskkonna mõju oli küll oluline, kuid selgitas vaid 0,2 protsenti laulu varieeruvusest. See viitab, et linnulaulu arengut mõjutavad eelkõige liigi põlvnemine ja suguline valik, elukeskkonna mõju laulule on seevastu märksa väiksem. Liikidel, kel isas- ja emaslinnu suuruse erinevus on suurem, laulavad isased madalamaid noote ilmselt just sugulise valiku tõttu.

Uuring avaldati ajakirjas Ecology Letters.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: